LГјhikene seletus Kalevipoja laulude sisust
Friedrich Reinhold Kreutzwald
See väike raamat on kordustrükk Kreutzwaldi poolt poolteist sajandit tagasi (1869) välja antud teosest. Siin sees on Kreutzwaldi enda poolt tehtud lühike sisukokkuvõte tema suureeposest „Kalevipoeg“. Ajendas aga Kreutzwaldi sellist raamatut kirjutama see, et väga paljud inimesed kurtsid endal liialt vähe aega olema, et nii paksu raamatut läbi lugeda. Tänapäeval on siis „Kalevipoeg“ autori endapooolne eesti rahvaeepose ümberjutustus seda enam omal kohal.
FRIEDRICH REINHOLD KREUTZWALD
LГјhikene seletus Kalevipoja laulude sisust
“Lühikese seletuse” õige lühike seletus
Teoste ümberjutustused, mida leidub küllaga, kuuluvad sarnaselt pealkirjade, pühenduste, motode, ees- ja järelsõnade ning muu sellelaadsega paratekstide valda. Teatavasti on G. Gennette’i järgi paratekst teksti manukas, viimasega nii või teisiti, vähem või rohkem suhestatud. Ümber jutustada võib mitmesugustel, üksteisest küllaltki erinevail sihiseadeil, kusjuures mitte mingisugune ümberjutustamine ei suuda teost hõlmata täielikult.
Vastavalt vajadusele, sõltuvalt eesmärkidest on ümberjutustused vägagi erinevad – kas pikad või lühikesed, üksikasjalikud või linnulennulised. Teoseid on ümber jutustatud mingi teksti sees (näiteks kirjanduslugudes, – õpikuis või – uurimustes ning paljudel puhkudel mujalgi), rohkesti leidub aga ka selle või teise teose ümberjutustamist, mis on üllitatud omaette üksusena – brošüüri või raamatuna.
Lugejat, kes tutvub käesoleva väikese raamatukesega, võivad jahmatada äsjapakutud, niiöelda iidamast ja aadamast tunduvad arupidamised selle üle, mis siis ikkagi on teose ümberjutustus ja mida see endast kujutab. Lugeja võib õlgu kehitades küsida: milleks üldse niisugune sissejuhatus? Ta peab seda tarbetuks ning jätab lugemata, asudes põhiosa juurde, kuhu ju juhatab ka kaanel olev pealkiri.
Fr. R. Kreutzwaldi “Lühikene seletus Kalevipoja laulude sisust”, ilmunud Tartus (autori enda väljaandel) 1869. aastal (“trükitud H. Laakmanni kuluga”), mida võib lugeda esmatrüki tiitellehelt, pole küll, nagu tõendab juba pealkiri, puhtakujuline eepose ümberjutustus, vaid nimelt lühikene seletus Lauluisa enda sulest. Endastmõista on eepose sisu tutvustamisel tähtis koht sündmuste ümberjutustamisel, millega “Lühikene seletus” küll kaugeltki ei piirdu.
On arusaadav, et raamatukese esmatrükk on ammuilma muutunud rariteediks. Andmeid selle 58-leheküljelise väikeses formaadis trükise kohta leidub nii 1963. a. avaldatud “Kalevipoja” tekstikriitilise väljaande II köites olevas bibliograafias ““Kalevipoja” väljaanded ja kirjandust “Kalevipoja” kohta” (vt. lk. 412) kui ka väljaande 1961. a. ilmunud I köite “Sissejuhatuses” (vt. näiteks lk. 55). Ehkki mitut puhku on “Lühikest seletust” kommentaarides kasutanud-maininud August Annist, samuti Ants Järv kirjutises ““Kalevipoeg” koolikirjanduses ja kirjanduslugudes” Tartu Riikliku Ülikooli Toimetiste 53. vihikus ““Kalevipoja” küsimusi”, ning Eduard Laugaste “Kalevipoja” ümberjutustuse “Järelmärkuses” (vt. lk. 83–84) 1960. aastal, pole rariteet tänapäeval enam huvilistele kuigivõrd kättesaadav. Nüüd on Kreutzwaldi enda sulest pärit “Kalevipoja” lühikese seletusega tänu kirjastuse “Ilmamaa” eestvõttele võimalik tutvuda kõigil huvilistel, koolides õpetajail ja miks mitte ka õpilastel? Kreutzwaldi keelt on võimalust mööda, millest paar sõna allpool, viinud tänapäeva nõuetega vastavusse Tõnu Tender.
Võib ju kahelda “Lühikese seletuse” taasväljaandmise otstarbekuses, vastuväiteks tõsiasi, et selle nüüd juba peaaegu pooleteise aastasaja jooksul, mis lahutab meid Kreutzwaldi enda “Kalevipoja” lühitutvustusest, on ilmunud parasjagu eepose ümberjutustusi. Vajaks koguni omaette pikemat vaatlust, kui palju neid on ja mida võtta kriteeriumiks: kas piirduda üksnes nendega, mis on trük