KГјpsiseparadiis ehk kaksteist kuud
Kerttu Rakke
Mõnede arvamuste kohaselt tähendab Küpsisteparadiis linnaosa, kus igas eramajas ja ridaelamuboksis elab perekond: ema-isa, kaks last, kaks autot ja koer. Selle raamatu tegelased elavad küll taolises paigas, ent rahulik eeslinnaelu ei kuku neil kuidagi välja. Lisaks sarnasele aadressile ja sisemisele üksildustundele on peategelased omavahel rohkem seotud, kui nad ise arvatagi oskavad. Raamat annab hea ülevaate masu-eelsest Eesti elust eelmise kümnendi keskpaigas, kus tarbimine kõrge ja oluline on raha.
Kerttu Rakke
KГјpsiseparadiis ehk kaksteist kuud
EESSГ•NA
2006. aasta novembri algul ütlesin ühele oma sõbrannale: „Tead, ma mõtlesin, et peaks vist raamatu kirjutama.”
„Millest sa kirjutaksid?” oli sõbranna uudishimulik.
„Näiteks… ee…” hakkasin ma fantaseerima, „tibist, kes on sõltuv grupiseksist. Noh, et vaid grupikas on tema meelest seks, kahe inimese vaheline värk on liiga suhte moodi.”
„Ka kahe inimese vaheline asi võib olla seks,” vaidles mu tark sõbranna vastu.
„Ma ei kuuluta tõde, ma kirjutan raamatu,” vastasin mina.
Nii ongi.
JAANUAR. KARIN
1
Talviselt endassetõmbunud põllulapid vihisesid autoakna tagant mööda, pruunid kõrred maanteemustas lumes vaevaliselt püsti. Karin püüdis vaadata kaugemale kui teeäärsed kõrred. Et süda pahaks ei läheks. Väljas olid miinuskraadid, aga autos sees ei olnud seda üldse tunda: varvastel oli soe, aknaklaasid olid kuivad. Andrese autoakendele olid talvel pikemate sõitudega tekkinud jäälilled, mida Karin oli vaikselt pöidlaküünega kraapinud. Kui need just väga ilusad ei olnud…
Ei, ei mГµtle Andresest, keelas end Karin ja vaatas otse ette.
Otse nende ees sõitis kolimisauto, parempoolne uks kergelt logisemas. Järjekordsel kurvil tundus logisemine lausa ohtlik.
„Ega see lahti ei lähe,” lohutas Karini tütar Maria (endise nimega Marika) oma ema.
Grammatiliselt täiesti vale lause, mõtles Karin ja ohkas.
„Pabistad?” küsis Maria.
Karin kehitas õlgu: „Natukene ikka.”
Tegelikult ei pabistanud ta sugugi natuke. Tegelikult pabistas ta päris palju. Karin oli 56aastane, äsja leseks jäänud, tegemas oma elu üht suurimat pööret. Kolimas Tallinna. Tema, kes terve elu alevikes ja väikelinnades elanud.
„See polegi ju päris Tallinn,” lohutas Maria. „Vanasti oli see aiamajade rajooni lõpp. Nüüd on sinna uusi maju ka juurde ehitatud, aga põhimõtteliselt on see täielik mets.”
Karin ei vastanud.
„Küll sa näed, et kõik läheb hästi,” jätkas Maria lohutamist. „Oled sa kindel, et ei taha, et Doris sind vaatamas hakkaks käima?”
„Jah, täiesti kindel.” Karin vaatas oma käsi. Vasaku pöidlaküüne serval paistis üks nahariba pisut turritavat. Karin tõstis pöidla suu juurde, et seda ära näksata. Maria lõi talle kähku vastu näppe.
„Ära näri näppe, suur inimene,” ütles ta, pigem naljatades kui halvustavalt, ja ohkas siis kergelt. „Ei, aga ausalt,” rääkis Maria. „Kui sul midagi vaja on, siis saad sa ju kohe Dorise käest küsida. Milleks siis naabrid on, ah?”
„Jajah.” Karin vaatas aknast välja.
„Luba mulle, et sa pöördud tema poole, kui midagi vaja on ja mind kätte ei saa, eks?”
Гњks kahest Maria telefonist helises ja Karin ei pidanud Гµnneks vastama.
„Sabina,” ütles Maria telefoni.
Mingi Sabinaga räägib, mõtles Karin. Ta kuulatas pisut, aga kuna Maria rääkis inglise keeles, läks Karini mõte varsti omatahtsi uitama. Ikka juhtub, et kui tekst muutub arusaamatuks, läheb ta ka igavaks. Karinil oli küll nii: kui võõrkeelses tekstis tuli ette paar arusaamatut fraasi, oli tal tegu, et oma huvi teksti vastu alles hoida. Karin vaatas aknast välja, akna tagant mööduvaid maju ja metsi päriselt nägemata.
Maria lõpetas kõne, naeratas ja patsutas Karini kätt.
„Palun vabandust,” ütles ta.
Mille pärast vabandust, mõtles Karin. Et telefoniga rääkis? Või et Dorist sõbraks pakkus? Karin ohkas, ei öelnud midagi.
„Kuhu ma jäingi… Ahjaa, et kui sul