Maja kahele
Ann Wolf
Sel soliidse välimusega inglise stiilis villal on halb kuulsus ja naabrid hoiavad sellest kartlikult eemale. Räägitakse, et seal elavat vampiir, kes kunagi majast ei välju, kuid võtvat vahel nahkhiire kuju. Majja satub üüriliseks temperamentne lahutatud naine. Suur on ta üllatus, kui tuleb välja, et ta ei ela majas üksi. Nimelt kuulub pool majast üksikule, esmapilgul pisut kummalisele meesterahvale, kes on võtnud nõuks jälgida vastasmaja asukate tegevust. Talle tundub, et seal toimub midagi seadusevastast…
Ann Wolf
Maja kahele
1.В peatГјkk
“KAS TEATE, MISS JOHNSON…”
Hiireke kergitas kulme ja vaatas perenaisele nii väljendusrikkalt otsa, et too, ootamata väikeselt naiselt nii otsustavat tooni, pööras pilgu hetkeks kõrvale.
“Ma ei tea, kelleks te mind peate, aga ma ei kavatse kuulata teie lõputut norimist. See on mind ära tüüdanud. Mitte lihtsalt ära tüüdanud, vaid see on lausa vastik. Lõppude lõpuks maksan ma teile. Ja ma võin teha, mida tahan. Isegi pea peal seista, kui tuju on!”
Miss Johnson, juba nooruses karastunud närvidega elatanud naine, ei kavatsenud nii kergesti alla anda.
“Muide, mis puutub rahasse, miss Mauson…” sõnas ta, kannatanud ärritunud tiraadi rahulikult ära. “Tahtsin juba ammu arutada meie suhte praktilist külge. Minu arvates võiksite maksta ka rohkem.”
“Mida?!” jahmatas Hiireke. “Kas te tõesti tahate öelda, et tõstate selle urka hinda?”
“Kallis miss Mauson, te näete mind läbi,” muigas miss Johnson. “Elu on tänapäeval kallis, eluasemed samuti. Hinnad tõusevad, miss Mauson…”
“Kuid te tõstsite üüri alles kolme kuu eest!” tuletas Hiireke meelde, ninasõõrmed erutusest puhevil. “Kas teile ei tundu, et selliste nõudmistega kaotate te üürilise?”
“Praegu pakkumistest puudus ei ole. Üürilist leida on märksa kergem kui eluaset.”
“Head üürilist on alati raske leida.”
“Miss Mauson, kartke ometi jumalat – teie kommete juures nimetada end heaks üüriliseks! Te suitsetate nii palju, et kui te elaksite hobusetallis, mürgitaksite kõik hobused ära. Muide, minu korter hakkaski pärast teie saabumist meenutama hobusetalli…”
“Kuulge teie, hobusetallipidaja,” ei kannatanud Hiireke välja, “te võite otsida endale ideaalse üürilise. Mulle aitab. Ma kolin enne kuu lõppu välja!”
“Kena on,” ühmas miss Johnson, kuid sel korral polnud tema muiges endist enesekindlust. “Ei hakka vastu vaidlema. Muide, andke teada, kui ümber mõtlete.”
“Ma ei tea, kuidas teie jaoks, aga minu jaoks on see suurepärane!” turtsatas Hiireke ja suunas pilgu räbaldunud kunstnahaga kaetud uksele. “Ja ärge lootkegi, et ma kauemaks teie urkasse jään.”
Saatnud korteriperenaise, kellel oli rumal komme teisi oma visiitidega varahommikul tülitada, välja, vaatas Hiireke kalendrit ja tõdes, et oma ärasõiduaega nimetades oli ta tugevasti liialdanud. Kuu lõpuni oli jäänud kõigest viis päeva ja loota selle aja jooksul midagi sobivat leida näis hullumeelsusena.
Ärgu ta lootkugi, mõtles Hiireke vihaselt, meenutades miss Johnsoni õelat muiet. Ma leian väljapääsu.
Linnatelefon oli maksmata arve tõttu juba poole aasta eest välja lülitatud. Hiireke ja perenaine ei suutnud kuidagi otsusele jõuda, kes selle teenuse eest maksma hakkab, seepärast tuli Hiirekesel mobiiltelefon üles otsida. Viimati oli ta seda näinud vanasse tugitooli kuhjatud asjade hulgas. Avastanud telefoni kolme sviitri alt, valis Hiireke oma sõbranna Vicky Headmani numbri.
Vickyt ei oleks saanud nimetada halvaks sõbrannaks, kuigi ta ei hiilanud kohusetundlikkuse ega täpsusega. Muide, Vicky ise arvas, et need omadused ei käi temaga kokku, kuna tal on selliste asjade jaoks liiga rahutu loomus.
Lihtsamalt öeldes – Vicky mobiiltelefon oli just siis levist väljas, kui Hiirekesel oli tema abi vaja. Jäi üle vaid oletada, kus Vicky seekord asub, kas vallutab koos mõne alpinistiga Elbruse tippu või on põrutanud mõne näitleja autasustamistseremooniale. Muide, kumbki neist oletust