EVVA. Eesti Vangistatud VabadusvГµitlejate Abistamiskeskus
Viktor Niitsoo
Raamatus on käsitletud Stockholmis 1978. aastal Ants Kippari poolt moodustatud ja pikka aega juhitud Eesti Vangistatud Vabadusvõitluse Abistamiskeskuse (EVVA) tegevust. EVVA oli esimene pagulasorganisatsioon, mis lõi kontaktid vastupanuliikumisega okupeeritud Eestis. Vastupanuliikumise jaoks kujunes EVVA väliskeskuseks, mis vahendas Eestist väljatoimetatud avalikke protestikirju ja muid materjale lääne väljaannetele. Raamatu teksti koostamisel on põhiallikatena kasutatud EVVA arhiivis säilitatud dokumente, väliseesti ajakirjanduses ilmunud artikleid ning EVVA tegevuses osalenute kirjalikke ja suulisi mälestusi. Sama autori poolt on varem ilmunud järgmised vastupanuliikumise teemalised uurimised, nagu Vastupanu 1955-1985. –Tartu Ülikooli kirjastus, 1998, Müürimurdjad. MRP-AEG lugu. – Kirjastus Otwill, 2002 ning tema poolt on toimetatud Kogumik "MRP-AEG Infobülletään 1987-1988" – SE&JS Tallinn, 1998 ja Kodakondsus- ja migratsiooniamet. Institutsiooni ajalugu aastail 1989-2008, 2008.
Viktor Niitsoo
EVVA. Eesti Vangistatud VabadusvГµitlejate Abistamiskeskus
Saateks
Eduka vastupanu eluliselt tähtsaks tingimuseks on vastupanuliikumiste väliskeskuste ehk tagala olemasolu. Eelkõige on see vajalik vastupanutegevuse võimalikult laiahaardeliseks kajastamiseks ja propageerimiseks, saavutamaks sellele ülemaailmset toetust. Vastupanuliikumistel peavad olema võimalused levitada oma propagandamaterjale nii trükiste kui ka muude massiteabevahendite kaudu. Selleks on vajalikud infokeskused välismaal, kuhu toimetada vastupanuliikumise teavet levitamiseks infoagentuuridele. Peale teabe levitamise on nende keskuste ülesandeks abistada kodumaist vastupanuliikumist: toimetada riiki vajalikku kirjandust ja selle paljundusvahendeid ning toetada vastupanuliikumises osalejaid materiaalselt.
Eestis algas vastupanu vahetult pärast riigi okupeerimist ja annekteerimist Nõukogude Liidu poolt 1940. aasta juunis ning kestis katkematult kuni Eesti iseseisvuse taastamiseni 1991. aasta augustis. Esialgu väljendus see passiivses vastuseisus Eestis juurutatavatele nõukogulikele ümberkorraldustele ning püüetes alal hoida rahvuslikke väärtusi. Aktiivne vastupanu vallandus niipea, kui selleks avanes võimalus. Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahelise sõjategevuse puhkemise järel kogunesid mehed metsadesse, haarasid relvad ning alustasid võitlust sakslaste eest taganevate Punaarmee üksuste ja hävituspataljonidega.
Pärast Eesti taasokupeerimist 1944. aasta sügisel tuli okupantidel kogeda aktiivset vastupanu, mis seisnes metsavendade relvastatud võitluses ja noorsoo põrandaaluste vastupanuorganisatsioonide tegevuses. Nii esimesed kui ka teised pidid tegutsema omal käel, sest mingit välist toetust peaaegu üldse ei olnud. Välisriikide luured küll üritasid metsavendadele abi osutada, kuid enamasti sattusid Eestisse lähetatud võitlejad üsna kiiresti okupatsioonivõimu julgeolekujõudude küüsi ja neid kasutati julmalt ära välisluurevastastes raadiomängudes.
Noorte põrandaalused vastupanurühmitused seevastu tegutsesid täielikus isolatsioonis. Neil puudusid igasugused kontaktid Läänes asuvate pagulasorganisatsioonidega, samuti ei teadnud nad midagi teiste, isegi naabruses tegutsenud rühmituste olemasolust. Neist said nad teada alles vangilaagrites viibides. Mõistagi ei saanud selline vastupanu olla kuigi tulemuslik ning piirdus mõne üksiku aktsiooniga, milleks oli enamasti lendlehtede levitamine või sinimustvalge rahvuslipu heiskamine avalikus kohas. Selle järel rühmituse liikmed arreteeriti ja saadeti aastateks vangilaagritesse.
Massiliste repressioonidega õnnestus okupatsioonivõimudel 1950. aastate algul relvastatud vastupanu maha suruda. Noorterühmituste vastupanu, mis pärast metsavendluse hävitamist jätkus, hääbus paradoksaalsel kombel sama kümnendi teisel poolel seoses massirepressioonide lakkamisega ja nõukogude ühiskonna ka Eestisse ulatunud liberaliseerimisega, mis on tuntud Hruštšovi sulana. Sa