Võõramaalane. Reisiromaan novellides

Mare Grau

Need novellid räägivad Eestist pärit tüdruku Anna elust Londonis, leitud armastusest ja edasirännust mehe kodumaale Prantsusmaale. Vahepeal satuvad kummalistel asjaoludel Anna kätte tuntud professori märkmed, milles viimane plaanis kirjutada romaani oma 19. sajandil Inglismaale tulnud esivanematest. Annale ei anna märkmed rahu, ta otsustab kirjutada kadunud professori romaani valmis… omamoodi. Autor Mare Grau: „Need lood on kummarduseks Londonile, millel oli väga tähtis osa minu kujunemises. London on mulle teine alma mater, nagu Tartu ülikool oli esimene. Samas on mu lood võõramaalasest, kes on Londonis siiski vaid külaliseks paljude teiste võõramaalaste seas. Kuivõrd saab ta seal lõplikult koduneda? Ent kas ta lapselapselapsed enam üldse mäletavadki, kust nende esivanem on tulnud – võõrana nende maale? Need lood on omamoodi teekond, rännak iseeneseks saamise poole, matk läbi keeltepadriku. Need on ka kummarduseks Prantsusmaale, minu uuele kodumaale, ja mälestusmärgiks Vanale Euroopale, rääkides sellest, et me kõik oleme ühesugused inimesed sõltumata sellest, kus ja milllal me oleme sündinud. Vanad dokumendid aegade hämarusest kõnelevad meiega, kui osata neid leida ja kuulata.”

Mare Grau

Võõramaalane. Reisiromaan novellides

Mis ajab inimesi kirjutama? See ei ole ratsionaalne vajadus, nagu on seda enda toitmine või katmine. Kirjutamisvajadus tuleb sisimast, vahel oma lähedasi üllatades, justkui oleks see mingi haigus.

Siinsete juttude tegelikkus on segatud väljamõeldisega. Nende algeks on minu ammune vajadus end kirjasõnas väljendada, nõukogude ajal üles kasvanud noore naise igatsus teisele poole raudset eesriiet kiigata, sinna jõudes nähtut endale kõrva taha panna, samas poolkogemata leides midagi, mida polnud oodanudki – tõelise armastuse.

Need lood on kummarduseks Londonile, millel oli väga tähtis osa minu kujunemises. London on mulle teine alma mater, nagu Tartu ülikool oli esimene. See raamat olgu inglise filoloogi lugupidamisavaldus linnale, kus veetsin palju aastaid. Samas on mu lood võõramaalasest, kes on Londonis siiski vaid külaliseks paljude teiste võõramaalaste seas. Kuivõrd saab ta end seal kodus tunda? Kas võõramaalane saab üldse kusagil lõplikult koduneda? Ent kas ta lapselapselapsed enam üldse mäletavadki, kust nende esivanem on tulnud – võõrana nende maale?

Need lood on omamoodi teekond, rännak iseeneseks saamise poole, matk läbi keeltepadriku. Need on ka kummarduseks Prantsusmaale, minu uuele kodumaale, ja mälestusmärgiks Vanale Euroopale, rääkides sellest, et me kõik oleme ühesugused inimesed sõltumata sellest, kus ja millal oleme sündinud. Vanad dokumendid aegade hämarusest kõnelevad meiega, kui osata neid leida ja kuulata.

В В В В Mare Grau

PГјhendatud Vincentile, armastusega

Näitlejatari õnnistus ehk mis juhtus proua Fitzpatricku juures

I

Anna tööpäev proua Fitzpatricku juures algas hommikueinega. Täpsemalt – proua Fitzpatricku hommikueinega, milleks oli alati röstitud sai pealemääritud marmelaadiga ja tass teed piimaga. Piima pidi olema just nii palju, et tee oli peaaegu valge, aga tõmmis ise ei tohtinud liiga lahja olla. Kui see kõik sai just enne kella kaheksat kandikule seatud, tuli see keldrikorruse köögist esimesele korrale tassida. Kop-kop proua Fitzpatricku magamistoa uksele. Ja kui seest kostis unine „Come in!“, sai uks ettevaatlikult lahti lükatud, sest teise käega tuli ju hoida kandikut tasakaalus.

Proua Fitzpatrick oli end pimedas toas voodis patjade najale poolistukile ajanud.

„Good morning, Elizabeth!“ (Proua Fitzpatrick tahtis, et teda eesnimepidi hüütaks.) Anna pani kandiku ta põlvede kohale tekile, tõmbas paksud kardinad akna eest ära, et natuke Inglismaa sombust hommikuvalgust sisse imbuks, ning pani kaminas gaasitule põlema. See oli selline imposantne tulease, mis imiteeris suursuguste majade kaminaid – nikerduste, mustriliste kahhelplaatide, antiiksete tulerookimisriistade ja võrega.

MГµnikord