Tootsi pulm. Äripäev

Oskar Luts

Oskar Lutsu kuulsa Paunvere-sarja kolmas osa. Lood, mis selles raamatus on Eesti kinovaatajatele tuttavad, sest kui esimene pool raamatust on kandvaks osaks filmile «Suvi», siis tagumine pool filmile «Sügis». Käesolev trükk on võimalikult Lutsu algteksti järgiv. Oluliseks täienduseks on Krista Simsoni illustratsioonid.

TOOTSI PULM

Pildikesi lähemast minevikust

I

Hilissügise tuul vingub uulitsail, keerutab tolmu ja paberilipakaid õhus, raputab kaupluste silte ning vihiseb telefonitraatides. Raagus puudel lipneb mõni koltunud lehekene, siis langevad needki kõvemal tuulepuhangul alla, keerlevad mõne aja tolmu ja prahi seas, et siis kuskil aianurgas lõplikult hävida. Külmaga harjumata inimesed tõmbavad pead õlanukkide vahele, kisuvad endid küüru ning sammuvad nii ruttu kui vähegi võimalik, aeg-ajalt tuulest vesiseks läinud silmi pühkides. Sinised ja punased ninad vahivad palitu- või kasukakrae vahelt abitult välja, otsekui küsides: millal tuleb siis õieti lumi, millal vaikib see lõikav tuul? Kuid lumi ei tõtta nii väga oma tulekuga, ei rauge ka külm põhjatuul. Mõnel hommikul keerlevad küll õhus valged, harvad kübemed, aga need pole veel oodatud külalised; need on justkui väikesed, teravad nõelad, mis tuul teekäija näole paiskab.

Lesta elab suvest saadik üksipäini Arno Tali korteris – sõber on jäljetult kadunud. Ei kirja ega ühtki teadet ole Tali seni saatnud. Paunverest olevat ta ühel suvisel päeval ära läinud, öeldes, et sõidab linna ja hakkab tööle. Kuid linnas pole teda keegi tuttavaist näinud; tema praegust elukohta ei tea keegi, isegi Saare omad mitte.

Lesta elab üksi sõbra vaiksetes tubades, püüab aeg-ajalt midagi kirjutada, kuid töö ei edene. Pikkadel sügisõhtutel langeb ta pilk tihti Tali raamatuile, asjadele, mis siinsamas, tema ees laual, ja siis hakkavad noormehe mõtted eksima, otsima kadunud sõpra; siis toetab ta pea käte najale, vahib pärani silmil enese ette, püüdes mõista, mis tähendab see imelik kadumine ja veel imelikum vaikimine. Temale, vähemalt temalegi võiks ta kirjutada mõne sõna, öelda, et ta veel elus on. Aga päev läheb päeva järele, aasta hakkab lõpule jõudma – kuid Arno vaikib. Võib-olla polegi teda enam elavate kirjas?

Laual on lahtine raamat. Selle on Tali ära minnes nii jätnud, Lesta ei puutu seda raamatut, ei liiguta ka ühtki teist asja peremehe tulekuni. Peremees aga on läinud kodunt otsekui lühikesele jalutuskäigule tunniks või teiseks, ilma et oleks teinud vähematki korraldust oma asjade, oma korteri kohta. Seda suurema tunneb Lesta olevat oma kohuse sõbra vastu; nüüd laseb longu üks palm oma uhked lehed, otsekui leinates kadunud peremeest – Lesta läheb kärnerilt nõu küsima, mis peaks tegema palmiga, mis ähvardab närtsida. Vahel näeb noormees lille närtsimises halba ennustust: võib-olla on Tali tõesti juba surnud? Sellest mõttest tekib uus, sõbrale pühendatud novell.

Nii läheb päev päeva järele, vaikselt, ilma sündmusteta, juhtumusteta noore kirjaniku elus; jõulukuu jõuab kätte.

Ainukest väikest vaheldust toovad Lestale “kastellaan” Kippeli külaskäigud. Kaupmees elab ikka samas vigvamis, Tali korteri kõrval, hoolimata külmast ja valjust tuulest, mis seinapragudest sisse puhub. Mõnel hommikul kutsub ärimees Lesta oma tuppa ning näitab nagu uhkustades vigvami nurgisse tekkinud lumekorda. Siis on vesi vanas plekkanumas jääks muutunud, piip aknalauale kinni külmanud ja lõdiseb endine ärijuht kõigest kehast, isegi ta habe väriseb. Peale selle algab harilikult kole riigistamine kaubakastide kallal, mille virn nüüd lausa väheneb – Kippel tahab kogu maailma soojaks kütta, nagu ta oma ahju-kütmist nimetab.

Tema jutust selgub, et ta vaheajal umbes kuu aega kuskil on teeninud, siiski aga kaunis viletsate vaimudega kokku sattunud ja kohalt rutemini kui muidu lahkunud. Praegu tellib ta välismaalt kõiksuguseid metall-asju ning kaubitseb ja ajab äri omaenese käel. Oma rõõmsast tujust ja ettevõtlikust vaimu