SГјГјtuna Venemaal
Barbara Cartland
Zelina poleks tahtnud külastada Sankt-Peterburgi, aga just sellel reisil algas tema sõprus autokraatliku lord Charnockiga. Kas pidi siis mees päästma teda pealetükkivate reisijate eest või kaitsma prints Alexise soovimatute lähenemiskatsete eest, alati oli ta käepärast, kui vaja. Ballid, mustlastantsijad ja salajased peidupaigad tsaari suveresidentsis tekitasid põnevust, aga kätkesid endas Zelina jaoks ka hädaohtu. Ta peab riskima väga paljuga, et aidata lord Charnocki tema salajasel missioonil, ja jääb üle ainult loota, et mehe armastus tema vastu oleks kasvõi murdosa suurunegi sellest tundest, mida tema lordi vastu tunneb.
Autori märkus
Kuigi selle romaani peakangelased on väljamõeldud, on enamik teisi tegelaskujusid päriselt eksisteerinud ja nende taust faktidel põhinev.
Ma olen väga tänulik üksikasjade eest, mis pärinevad Lady Londonderry Venemaa päevikust, mis kirjeldab reisi, mille ta koos oma abikaasa, “kõrgi Marquis’ga” 1836. aastal Venemaale ette võttis, ja lummavast Virginia Cowlesi poolt kirjutatud Romanovite ajaloost.
Tsaar Nikolai oli kahtlemata kõige murettekitavam valitseja Euroopas. Tema jääkülmad silmad tekitasid õukondlaste seas kabuhirmu ja pärast tema surma tunnistas üks neist, et tema juures oli keisri portree üles riputatud näoga seina poole.
“Ma kartsin keisrit nii kohutavalt,” ütles ta, “et isegi pildi nägemine tekitas minus ebamugavustunnet ja hirmu.”
Salapolitsei Kolmas Osakond terroriseeris kogu maad, eriti aga intellektuaale. Mitte keegi polnud nende eest kaitstud ja kunagi ei teatud, kust võib tulla nende järgmine löök.
Esimene peatГјkk
1836
“Armuline proua soovib teid näha, miss Zelina!”
Zelina tГµstis pilgu raamatust ja ohkas.
Alati, kui ta huvitavat raamatut luges, paluti tal teha midagi muud ja tädi soovide täitmine polnud just kõige meeldivam tegevus.
Juba suurde Grosvenour Square’i majja saabumisest peale tundis ta, et on siin ebasoovitav ja teistele pigem koormaks.
Möödunud aasta oli olnud isegi äärmiselt raske, kuna pärast isa kaotust pidi ta jääma peaaegu üksinda nende Gloucestershire’i koju, seltsiks vaid vana poolkurt guvernant, kes ei teinud midagi peale tule ääres istumise ja kudumise.
Kuid Zelinale oli jäänud vähemalt võimalus iga päev parki ratsutada, puude vahel jalutada ja lugeda.
Lugemist nautis Zelina kõige rohkem ja ainus lohutus, mis talle pärast isa surma jäi, oli tema ülisuur raamatukogu.
Kui leinaaeg lõppes ja Zelina kaheksateist täis sai, kutsus tädi ta Londonisse, ja nagu üsna varsti pärast saabumist selgus, sugugi mitte selleks, et talle Londoni seltskonnaelu tutvustada.
Major Tiverton oli alati öelnud, et ilusast välimusest hoolimata on tema noorem õde üks tühine ja igav inimene.
“Ta oli juba hällist saadik väga ambitsioonikas!” tavatses isa öelda, “ja võimaluse korral oleks ta abiellunud kas või kuninga endaga. Antud olukorras pidi ta siiski leppima tapvalt igava Rothburyga ja minu arvates põhjustab ta oma mehele päris parajat peavalu!”
Zelina polnud oma tädi lapsest saadik näinud ja ega ta temast eriti huvitunudki.
Aga kui isa suri, mõistis ta, et tädi Kathleenist, kui lähimast sugulasest, saab ühtlasi ka tema eestkostja.
Kirjad liikusid Londoni vahet edasi-tagasi, kuid neid ei saadetud mitte Zelinale, vaid tema isa advokaadile, kes tegeles selle väikese rahasummaga, mis major Tivertonist maha oli jäänud.
Isast jäid loomulikult maha ka maja ja maavaldus. Zelina oli nutnud, kui talle öeldi, et kõigest hoolimata oleks mõistlik need maha müüa ja ennast tuleviku suhtes kindlustada.
“Mitte sellepärast, et ma arvaksin, et teil seda tulevikus kindlasti vaja peaks minema, miss Tiverton,” lisas advokaat naeratades. “Aga ka igal abielunaisel on kasulik omada väikest isiklikku kaasavara.”
Zelina mõistis, et omal kombel tegi mees talle isegi komplimendi. Ainult rumal poleks märganud, et enamik mehi, kes talle pilgu heitsid, tegid seda kohe uuesti, ja nende silmis oli süttinu