Solita ja spioonid
Barbara Cartland
Solita uskus, et vihkab oma eestkostjat Calverleigh’ hertsogit, sest too jättis oma kohused pikaks ajaks unarusse. Pärast seda, kui ta leidis end ootamatult lossipeo külalisena, tema arvamus aga muutus. Väliselt igav hertsog oli tegelikult salateenistuse agent ja püüdis avastada viisi, kuidas jõudis India kontorist Põhja-Lääne rindele saadetud sõjaväeinfo mässajate kätte. Esiotsa kahtles hertsog Solita hoiatuses, et tema armuke, imekaunis vürstinna Zenka ja tema oletatav vend vürst Ivan on venelaste spioonid, kes üritavad temalt häbistamise ähvardusel raha välja pressida. Solita riskis eluga, et päästa hertsog hüpnotiseerimisest, ja sai teada, et mõne saladuse ilmsiks tulek võib olla kuulist surmavam. Surmaohus viibides kogesid hertsog ja Solita õnnejoovastust, mis trotsis neid lahutada püüdvat maailma.
Autori märkus
1890.В aastaiks hГµlmasid inglaste leiutatud merealused telegraafikaablid peaaegu kogu Briti impeeriumi.
Kui enne 1870. aastat oli koloniaalministeeriumi telegraafiarve keskmiselt 800 naela aastas, siis järgmise seitsme aastaga suurenes see kümme korda.
Telegraafsidel olid kГјll oma puudused, kuid info liikumine muutus tunduvalt kiiremaks.
Esimesed telegraafiliinid Indiasse olid ebakindlad, sest need läksid läbi vaenulike riikide ning võimaldasid nendega salaja ühenduda.
1870. aastal avati Londonist läbi Gibraltari, Malta, Aleksandria, Suessi ja Adeni Bombaysse kulgev veealune telegraafikaabel, mis pidi olema täiesti turvaline.
Ent niipea, kui kaabel kusagilt läbi lõigati, kadus ka ühendus Indiaga. Ainus varuliin läks Jaava kaudu Austraaliasse, kuid see oli kergesti haavatav.
Inglased töötasid kaableid paigaldades ja hooldades või võimendusjaamu käivitades kogu maailmas.
Alice Springsi maismaatelegraafi keskjaam oli Гјks Briti Impeeriumi Гјksildasimaid paiku.
See asus tuhat miili Darwinist lõunas ja tuhat miili Adelaide’ist põhja pool.
Ometi ühendas morseaparaadi äkiline lõgin vahel Alice Springsi nagu võluväel paariks minutiks Calcutta, Malta või teisel pool maakera asuva Londoniga.
KГµik need tohutud laevandus-, postiveo- ja telegraafialased kogemused tegid Briti impeeriumist rahvusvaheliste sidemete liidri.
Ükski teine riik ei suutnud tegutseda sellises ulatuses. Kipling kirjutab oma luuletuses “Süvamerekaablid”:
Nad on Г¤ratanud ajatud Asjad, tapnud nende isa Aja,
Ühinenud pimeduses kolmikmiili kaugusel päikeseloojangust.
Tasa! Inimesed räägivad täna üle lõppmudase tühermaa
Ja uus Sõna jookseb nende vahel: sosistus “Olgem üks!”
В В В В Pax Britannica
Esimene peatГјkk 1882
Rong peatus. Vaguniaknast välja vaatav Solita taipas, et on jõudnud sihtkohta.
Neiu pagas oli tema juures vagunis, kuna vagunisaatja oli rongile tulnud Solitale öelnud: “See on pooljaam ja pagasivagun perrooni ääres ei peatu.” Alles nüüd, kui neiu nägi tillukest jaamaputkat ja vagunipikkust perrooni, mõistis ta vagunisaatja sõnade tähendust.
Solita astus rongilt maha ning vanadusest jГµuetu vagunisaatja ulatas talle kohvri.
Kaks peenes livrees lakeid kiirustasid kГµrvalvaguni juurde.
Solita taipas, et nad ruttavad vastu vГµtma mГµnda tema rikast kaasreisijat, kuid tolle isik teda ei huvitanud.
Neiu ütles tema kohvrit käruga eemale veeretavale vagunisaatjale:
“Sooviksin üüritõlda, palun.”
“Siit te seda ei leia,” vastas mees.
Solita ei uskunud enne, kui nägi jaamahoone taga ainult kaht sõidukit.
Гњks oli peen kollase-mustakirjude ratastega kaarik, mille ette olid rakendatud kaks sГјsimusta hobust, teine lahtine jahivanker, millega tavaliselt sГµitsid teenijad ja kuhu laoti pagas.
Solita seisis nõutuna ja üritas välja mõelda, mida teha.
Ta kuulis, kuidas rong liikuma hakkas ning nägi perroonil härrasmeest.
Too oli vГµimukas, pikk, laiaГµlgne ja elegantselt riides. Mehe musti juukseid kattis viltu asetatud kaabu.
Kiirustamata läks mees kaariku juurde ja tõstis juba jala trepiastmele, kui Solita sai kõnevõime tagasi.
“Vabandage, härra,” ütles