Suurejoonelised pulmad
Barbara Cartland
Leedi Dorinda Burne on alati järginud tagasitõmbunud elulaadi – moonutav nahahaigus tekitas talle seltskonnas ebamugavust. Ent nüüd saadab ta oma õde Singapuri, kus Lettice peab abielluma muinasjutuliselt rikka, säravalt targa Maximus Kirbyga. Dorinda avastab, et ta imetleb Maximust rohkem kui ükskõik millist meest, keda ta iganes on kohanud, ning tunneb end tema juuresolekul alati sõnatuna. Ent Dorindal tuleb rinda pista kaugelt hirmutavamate ohtudega kui silmitsi seismine Maximus Kirbyga. Ometi ootab teda suur armastus ja uus elu, palju kaunim, kui ta iial on osanud endale ette kujutada.
Barbara Cartland
Suurejoonelised pulmad
Autori märkus
On meditsiiniline fakt, et ekseem võib Lõuna-Aasia soojas niiskes kliimas kaduda. Ma olen ise näinud seda üleöö juhtuvat Singapuris ja Bangkokis.
Kuigi Maximus Kirby ja Dorinda on väljamõeldud tegelaskujud, on Singapuri käsitlev taust täielikult faktiline ja ajalooliselt tõene, kaasa arvatud piraatide kirjeldus. Maohammustusi raviti kirjeldatud viisil kakskümmend viis aastat tagasi niihästi Inglismaal kui ka mujal.
Esimene peatГјkk
1879
Alderburne’i krahv tõstis pilgu kirjalt, mida ta parajasti käes hoidis, ning tema silmades paistis rõõm.
“See on tulnud, Elizabeth!” hüüdis ta.
Krahvinna, kes istus hommikulaua teises otsas, vaatas imestunult mehe poole.
“Mis on tulnud?” küsis ta.
“Kiri Kirbylt. Pagan võtku, sa ju tead, et olen seda mitu nädalat oodanud!”
“Jah, muidugi, Hugo, ning see on teinud sind väga pahuraks! Mida ta kirjutab?”
Krahv uuris kirja veel kord ja polnud mingit kahtlust, et teda rõõmustas iga sõna, mida ta luges. Viimaks ta vastas:
“Ta palub, et Letty sõidaks järgmisel kuul P&O liinilaeva Osakaga Singapuri.”
“Singapuri?”
Hüüatus kostis peaaegu karjatusena ja leedi Lettice Burne, kes istus laua ääres, pani tassi väriseva käega lauale.
“Singapuri, papa?” kordas ta. “Ei… Ei… ma ei saa… seda teha!”
“Kuule, Letty,” ütles isa rahustavalt, “me oleme seda varem juba arutanud. Sa lubasid mulle, et oled nõus abielluma Maximus Kirbyga.”
“Mitte… Singapuris, papa! Sa ütlesid, et ta tuleb… siia. Pealegi… see oli… kaua aega tagasi.”
Sõnad lõppesid haleda sosinaga ja nüüd olid leedi Lettice’i suured sinised silmad täis pisaraid.
“Ma ei taha… temaga abielluda, papa! Ma ei taha… abielluda… mitte kellegagi!”
“See on naeruväärne, Letty, nagu sa ka ise tead!” pistis krahvinna vahele.
Kuigi tema hääl kõlas üsna teravalt, olid ta silmad kartlikud, puhates oma nooremal tütrel.
“Kuid, Letty, kui Maximus Kirby siin käis,” lausus krahv niisugusel toonil, nagu räägiks väikese lapsega, “pidasid sa teda väga meeldivaks.”
“Ta tõi mulle… väikesed papagoid,” ütles Letty, hääl ikka veel värisev, “ja ma mõtlesin, et see oli… temast kena. Aga ma ei taha… temaga abielluda ja ma ei lähe… kodunt… ära. Ma tahan jääda… sinuga, papa.”
Krahvi pilk puhkas tütre näol, silmades peaaegu koomiline jahmatus.
Ta ei suutnud taluda pisaraid ja tal oli alati raske keelduda millest tahes, mida Letty temalt palus.
Letty oli nii vГµluv ja krahv oskas ilusaid naisi hinnata kГµikjal, kus ta neid vГµis leida.
Polnud mingit kahtlust, et leedi Lettice Burne oli silmapaistvalt ilus. Tema heledad juuksed olid nagu päikesepaiste. Neiu roosakasvalge jume oli laitmatu, ta sinised silmad tumedatest ripsmetest ääristatud ja tema roosinupule sarnanev suu oleks rõõmustanud iga kunstnikku.
Võinuks oodata, et leedi Lettice on imetlusobjekt kui mitte kogu Londoni seltskonnale, siis vähemalt kõigile kõlblikele krahvkonna noorhärradele.
Ent kuigi nad parvlesid tema kõrval esimesel hetkel, mil ta välja ilmus, pöördusid nad kõige arusaamatumal kombel varsti minekule, et vähem ilusaid, kuid huvitavamaid noori naisi otsida.
Seega pärast tema esimest Londoni-hooaega seisis krahv, ke