VГµidusГµit armastuse nimel
Barbara Cartland
Välismaailm ei ole Alita Langi, kes elab oma onu hertsog Langstone'i lossis, kunagi näinud. Tegelikult ei teata tema olemasolustki. Neiu ainus hobi on hobused, kelle eest ta hoolt kannab ning kes teda, armetute rõivastega ja hoolitsemata tallineiut, siiralt armastavad. Ühel päeval, mil ta hertsogi jahihobused privaatsele võistlusrajale viib, et lasta neil üle tõkete hüpata, kohtub ta ameerika miljonäri Clint Wilburiga, kes ostis hiljuti ära naabermõisa. Kuidas Clint püüab panna Alitat oma saladust avaldama, kuidas neiu riskib onu vihaga, ilmudes etendusele, mille ameeriklane annab kahe kuulsa Gaiety teatri esileedi auks, ning kuidas Clint jõuab lõpuks tallitüdruku saladuse jälile, sellest jutustabki Barbara Cartland oma romaanis.
Autori märkus
1890. aastal, viis aastat pärast käesoleva romaani ilmumist, tabati kolonelleitnant Sir William Gordon Cumming, Walesi printsi lähedane sõber, Yorkshire’s ühel Tranby Crofti kodusel peol kaardimängupettuselt.
Teiste külaliste poolt süüdistatuna kirjutas Sir William alla dokumendile, milles ta lubas mitte kunagi enam kaarte mängida, eeldusel, et kõik juuresviibivad härrasmehed “vaikivad” sellest, mida nad arvasid olevat juhtunud.
Kuid kuulujutud jõudsid Pariisi välja ja Gordon Cumming ähvardas oma algsetele süüdistajatele laimu eest kätte maksta.
Vaatamata sellele lükkas sõjaväeadministratsioon tagasi tema avalduse erru minna ning käskis tal ilmuda sõjakohtu ette.
Asjade sellise käigu juures ei palutud tunnistusi andma mitte ainult peol viibinud suursuguseid külalisi, vaid isegi Walesi prints.
Kuigi Sir William oma süütusele kindlaks jäi ning tema advokaat kogu südamest sellesse uskus, pidas lordist peakohtunik süüaluse vastu tugevalt erapooliku kõne. Otsus kõlas süüdimõistvalt.
Sõjaväest vallandatuna, klubidest väljaheidetuna, ühiskonna poolt boikoteerituna ütles Gordon Cumming kord oma tütrele:
“Ma pidasin oma tutvusringkonnast sõpradeks paarikümmend inimest, aga keegi neist ei rääkinud minuga enam sõnagi.”
Sajandivahetusel lakkasid Gaiety teatri etendused vähehaaval olemast muusikalised burleskid ning muutusid muusikalisteks komöödiateks. Kõiki teisi lõi “Väike lambur Jack” nimiosas Nellie Farreniga ning miss Wadmaniga, kes samuti mängis meherolli.
Esimene peatГјkk 1885
Kui hertsog söögituppa astus, tõusid kaks daami, kes seal hommikust sõid, kiiresti püsti.
“Tere hommikust, Hermione!” lausus hertsog, lastes silmil hetkeks heakskiitvalt puhata oma tütre roosakasvalgel ilul.
“Tere hommikust, isa,” vastas leedi Hermione.
SГµnagi lausumata viskas hertsog pilgu tГјdrukule, kes oli tГµusnud istmelt, mis asus teisel pool lauda.
“Tere hommikust, onu Lionel!” ütles tüdruk kiiresti.
Sellele vastamata tГµi hertsog kuuldavale vaid oigesarnase mГјhatuse ja vГµttis laua otsas istet.
Ülemteener kiirustas tema ette asetama hõbekandikut, millel lebas teenijatekambris hoolikalt siledaks lükatud The Timesi värske number.
Täitnud tassi kuuma kohviga, asetas teener selle härra ette, teine teener aga pakkus nikerdatud hõbevaagnat.
“Jälle saiakesed?” küsis hertsog. “Kas midagi muud ei ole?”
“Ube, Teie Hiilgus, peekonit ja mune ning lõhega riisirooga.”
Hertsog krimpsutas nägu, ning ilmega, et ükski pakutud roogadest talle ei meki, tõstis ette saiakesi, mida talle esimesena pakuti.
“Sa oled kindlasti väsinud, Lionel,” lausus hertsoginna murelikul toonil, “rong jõudis eile hiljem kui kunagi enne.”
“Rongiliiklus muutub järjest hullemaks!” sõnas hertsog. “Ma kavatsesin jõuda rongi peale, mis varem väljus, aga see ei osutunud võimalikuks.”
“Ei osutunud võimalikuks?” küsis hertsoginna.
“Ma räägin sulle sellest hiljem,” lausus hertsog.
Ta kГµneles toonil, mis andis naisele mГµista, et abikaasa ei soovinud enne teenijate lahkumist seda teemat puudutada.
Hertsogi kõrvale asetati kandik kuuma röstleivaga ning kuldkelluke.
Siis Гјlemteener ning teenrid lahkusid, ning kui