Saatuslik öö
Barbara Cartland
Šotimaalt pärit Davita Kilcraigi muinasjutuline elu muutub 1891. aastal Londonis luupainajaks, kui ta kasuõde Violet ja lord Mundesley teda julmalt ära kasutavad, õiendamaks arveid silmipimestavalt kena Vange´i markiiga. Kuigi Davita põgeneb Londonist, avastab ta, et markii külgetõmbejõust pole nii lihtne vabaneda…
Barbara Cartland
Saatuslik öö
Autori märkus
1920. aastatel seltskonda minnes tundsin ma mitut Gaiety[1 - Gaiety – varieteeteater Londoni West Endis 1868–1939. Ühtlasi tähendab gaiety ingl k lõbusust, lusti, lustakust, tralli.] piigat. Mu armas sõber oli Headforti markiis Rosie Boote. Ta oli Tipperaryst pärit ning ta isa oli materiaalselt kindlustatud härrasmees. Esimest korda ilmus Rosie lavale 1895. aastal “Poemüüjannas”. Ta rabas tööd teha, ei logelenud kunagi ega esinenud ealeski ükskõikselt.
Headforti markii oli Iiri peeride hulgas silmapaistval kohal ja õukonnas väga populaarne. Ta perekond võitles visalt abielu vastu, kuid Rosie asus oma kõrgele positsioonile säärase elegantsuse ja sarmiga, et kõik hakkasid teda armastama. Nad olid oma abikaasaga väga õnnelikud.
Tundsin krahvinna Pouletti, kelleks oli Sylvia Storey, ja kaunist Denise Orme’i, kes abiellus esmalt lord Churstoniga ja kelle kolmandaks abikaasaks sai Leinsteri hertsog, kuid mu suurim sõber oli kütkestav Zena Dare.
Zena abiellus kõrgeaulise Maurice Brettiga ning üks nende tütardest oli minu pruutneitsi. Pärast abikaasa surma naasis Zena lavale ning esitas üheksa aastat “Mu veetlevas leedis” professor Higginsi ema rolli ega jätnud ühtegi etendust vahele.
Ta loobus esinemast alles pärast kaheksakümnendat eluaastat, kuid oli ka siis ikka veel sale, kaunis ja kütkestav ning käitus suurejooneliselt kui jumalanna – või peaksin ütlema – kui Gaiety piiga?
Esimene peatГјkk
1891
“Kas see on kõik?” küsis Davita.
“Kahjuks küll, preili Kilcraig,” vastas advokaat. “Ülimalt kahetsusväärne, et teie isa oli oma viimastel eluaastatel nii pillav. Õnnetuseks eiras ta nii minu kui ka mu partnerite kõiki nõuandeid kokkuhoiu suhtes.”
Davita ei vastanud, teades, et tegelikult püüdis härra Stirling öelda, et kuna viimasel aastal oli isa olnud nii ametis oma murede pudelisse uputamisega, polnud ta kellegi juttu kuulda võtnud.
Neiu oli mitmel korral pГјГјdnud isaga nende majanduslikust olukorrast vestelda, kuid isa oli tal alati keelanud sekkumast, ja nГјГјd, mil too oli surnud, sai kardetu teoks.
Arved olid järjest kuhjunud.
Neid oli olnud palju juba enne võõrasema lahkumist, kuid pärastpoole näis isa nautivat eriti tobedal viisil raha raiskamist või siis oli ta viskist nii läbi imbunud, et ei teadnudki, mida tegi.
Kuid Davita polnud ka kГµige suuremas masenduses kujutlenud end leidmast vaid veidi alla kahesaja naelaga, mis oligi praktiliselt kГµik.
Mitu sajandit Kilcraigidele kuulunud loss oli võlgade katteks kõrvuni panditud ning järelejäänud mööbel nüüdseks maha müüdud.
Paremad esemed, nagu maalid ja mõned üsna kvaliteetsed kullatud raamidega peeglid, oli isa müünud peatselt pärast Katie Kingstoniga abiellumist.
Läinud aastal, kui isa oli muutunud järjest süüdimatumaks, mõtles Davita sageli, et peaks oma võõrasema vihkama, kuid hoopis tunnistas endale, et Katie säärasel teol olid olnud mõjuvad põhjused.
Kolm aastat tagasi, kui Davita oli kõigest viieteistaastane, suri ta ema ning isale näis üksindus talumatu. Seega läks ta kõigepealt Edinburghi ja seejärel Londonisse meelelahutust otsima.
Davita oli isegi tollal mõelnud, et mõistab isa igatsust noore mehena – enne baronetitiitli pärimist, Šotimaale abielluma tulemist ning nagu inimesed seda kutsusid, paikseks jäämist – Londonis nauditud lõbusa elu järele.
Kuna isa oli oma abikaasasse väga armunud, näis talle elu iidses lagunevas lossis tuhandete viljatute rabanõmmeaakrite keskel ja vaid väheste naabrite seltsis üsna vastuvõetav.
Mingil moel oli Davita isal ja emal Гµnnestunud lГµbusalt aega veeta kalastades,