Г„ra iial kaota armastust
Barbara Cartland
Nevondale’i krahvi tütar leedi Margaret põgeneb kodunt koos õnnemängija kapten D’Arcy Marshiga ning asub elama välismaale, kus mees mängib kõigis kuulsates kasiinodes…
Barbara Cartland
Г„ra iial kaota armastust
Autori märkus
St. George’i koguduse kirik Hanoveri väljakul ehitati aastal 1716 väljaku ühe esimese asuka, kindral William Stuarti poolt annetatud maale.
St. George’i arhitektiks oli John James ning see ilus ja lihtne, Christopher Wreni palladionistlikku traditsiooni järgiv hoone oli üks viiekümnest kuninganna Anne’i valitsemise ajal parlamendi poolt planeeritud kirikust, mis pidid asendama Londoni suure tulekahju ajal hävinud kirikuid.
Matmiseks kasutati läänepoolset, Mount Streeti ja South Streeti vahelist koguduse kalmistut ning hiljem ehitati kiriku ühele küljele aastal 1730 Sir Richard Grosvenori poolt Grosvenori kabel.
Tänapäeval on kirik üks Mayfairi kauneimaid 18. sajandi ehitisi ning seda torniga lihtsas koloniaalstiilis tellishoonet on kopeeritud loendamatutes Ameerika linnades ja alevikes.
Kabeli saladuslike kinnimГјГјritud vГµlvide alla on maetud teadaolevalt leedi Mary Stuart Wellesley Montague, reformaator John Wilkes ja Wellingtoni hertsogi vanemad, Morningtoni krahv ja krahvinna.
Esimene peatГјkk
1879
“Ema, ema!”
Josina tormas ema voodi juurde ja kummardus tema kohale.
“Ma olen siin, ema,” lausus ta. “Mis on juhtunud? Mis lahti?”
Leedi Margaret Marsh vaatas aeglaselt tГјtre poole.
“Sa oled siin, kallis,” ütles ta takerduval häälel.
Josina istus voodi äärde.
“Aga… sa oled ju haige, ema!” hüüatas ta. “Miks sa mind varem ei kutsunud?”
“Ma tahtsin sind näha, kallis,“ ütles leedi Margaret, “ja nüüd… nüüd sa tulid, ainult see on tähtis.”
Josina vaatas ema murelike silmadega.
Leedi Margaret oli pärast oma abikaasa surma väga kõhnaks ja kahvatuks muutunud ning Josinale tundus, nagu oleks ema praegu palju väiksem ning hapram, kui ta mäletas.
Ema vaikis ja Josina tГµusis voodi eest, vГµttis kГјbara peast ning asetas selle toolile. TГјtarlaps kandis lihtsat kleiti, mis oli olnud peaaegu vormiriietuseks Firenze kloostrikoolis, kus ta oli veetnud kaks aastat.
Kui ГјlemГµde Josina enda juurde kutsus, oli tГјdruk imestunud, mis vГµis olla juhtunud.
“Sain sinu emalt kirja, Josina,” sõnas ülemõde vaikselt. “ta soovib, et sa otsekohe koju sõidaksid.”
“Otsekohe? Mis on lahti?”
“Ei tea,” vastas ülemõde, “kuid ma tegin korralduse, et õde Benedict sind tunni aja pärast jaama saadaks.”
Paistis, et ülemõde ei soovinud edasistele küsimustele vastata ning Josina tormas riideid pakkima. Ta oleks kloostrist igal juhul õppeaasta lõppedes lahkunud, kuid oli üllatav, et ema oli teda koju kutsunud kolm nädalat varem. Tüdruk ei suutnud ette kujutada, mis võiks lahti olla ning kogu aja, mille ta Firenze ja ema elukohaks oleva pisikese Pavia linnakese vahel sõitvas aeglases rongis õde Benedicti seltsis veetis, mõtles ta sellele ikka ja jälle.
Neiu ei lГµpetanud selle Гјle juurdlemist enne, kui oli majja sisenenud ja itaallannast teenijatГјdruk talle teatas, et leedi Margaret on oma magamistoas ja on haige.
Nüüd teadis Josina selgelt, et ema pole mitte lihtsalt haige, vaid tõepoolest väga haige.
See teadmine tundus külma käena ta südant pigistavat ja neiu kaalus paaniliselt, mida ette võtta, olles samal ajal piisavalt mõistlik taipamaks, et ta peab olema rahulik ja vaikne ning ära kuulama, mida emal talle öelda on.
Aknad olid avali ja jahe tuul liigutas kardinaid ning voodikatte rГјГјse.
End aeglaselt astuma sundides läks Josina voodi juurde.
Ema käsi puhkas linal ja kui tütar seda puudutas, tundus see väga külm. Õigupoolest oli käsi nii külm, et Josina kangestus ning tema silmad olid väga murelikud, kui ta pehmelt lausus: “Ma olen siin, kallis mamma.”
Leedi Margaret avas silmad.
“Laual on tilgad,” sosistas ta, “mis arst jättis. Pane mulle kolm tilka… keele peale.”
Hääl oli väga vaikne ja s