Armastus lõpeb keskööl
Barbara Cartland
Viinile lähenedes haaras Xeniat kabuhirm, sest tal polnud aimugi, mis teda ees ootab. Siiani oli kõik läinud libedasti, kuid vähemalt sada korda päevas mõtles ta sellele, et inimesed, kellega ta lävib, võivad aru saada, et ta pole see, kellena esineb. Nad loomulikult mõistsid, et ta on pärast rongiõnnetust rööpast väljas, segaduses ja pisut hajameelne. Sellest alates, kui ta eraldi kajutis, kahe erariides politseiniku kaitse all La Manche´i väina ületas, tunnetas ta, et liisk on langenud ja tagasiteed enam pole.
Autori märkus
Krahv Granville, tema kõrgeaususe peasekretär välissuhete alal aastal 1883, mil selles raamatus kirjeldatud sündmused aset leiavad, oli minu abikaasa sugulane.
Minu valduses on tema allkirjaga pass minu vanaisa James Falkner Cartlandi nimele, et too koos oma naisega saaks välismaal reisida.
See on nagu väga õhukesele paberile kirjutatud kiri, millel ülanurgas kuninglik vapp ning allääres allkiri.
Suurbritannia püüdis tollal ja üldse kogu Victoria ajastu vältel diplomaatiliste kanalite kaudu Euroopas võimutasakaalu saavutada.
1
1883
Rong, mis oli Victoria sõlmjaamast veerandtunnise hilinemisega välja sõitnud, püüdis kaotatud aega tasa teha.
Xeniale tundus, et vagun rapub kuidagi ebaloomulikult.
Kuigi see talle tol hetkel polnud meeldinud, oli ta nüüd rõõmus, et proua Berkeley oli tungivalt nõudnud akende korralikku sulgemist vältimaks suitsu sissepääsu.
Oma tööandja vastas istudes mõtles Xenia juba vähemalt tuhandendat korda, kui õnnelik ta oleks võimaluse üle teisele poole La Manche’i sõita ja Prantsusmaad külastada, kui vaid proua Berkeley talle seda kogu aeg meelde ei tuletaks.
“Enamik noori inimesi oleks vaimustuses, et saab Mandri-Euroopat näha, kuid sina peaksid olema eriti õnnelik,” ütles ta karmi ja närvidele käiva tooniga.
Xenia teadis, et need sõnad viitasid jälle kurvale tõsiasjale, et ta oli pärast isa ja ema surma jäetud siia maailma ainsagi sendita.
Xenia oli lootnud, et keegi tema sugulastest ehk hakkab tema eest hoolitsema, kuid juhtus hoopis nii, et neiukese võttis oma majja võõras naine, kes oma heategevuse üle väga uhke oli.
Austatud proua Berkeley oli mõisniku lesk samas väikeses külas, kus Xenia oli kogu elu elanud.
Suurem osa selle küla elanikest tegi tööd Berkeley mõisas, kuid Xenia isa oli olnud erand, ning piiga arvas, et proua Berkeley tundis südametunnistuse piinu sellepärast, et tal polnud võimalik Xenia isa ja ema eest hoolt kanda nii, nagu tal kombeks oli.
Siiski tunnistas Xenia oma mГµttes, et sel lГµputul helduse jagamisel oli mingi vГµidukas kГµrvalmaik.
Näis täiesti võimatu, et proua Berkeley, kellel oli palju raha ja suur mõis, võinuks olla armukade vaikse tagasihoidliku proua Sandoni suhtes, kes ei teinud ainsatki pingutust, et end mingilgi moel maksma panna.
Xenia ju teadis, et vastupidiselt proua Berkeleyle olid tema ema armastanud kõik lihtsalt tema kaastundliku, mõistva ja lahke oleku pärast.
Proua Berkeley oli otsustanud hakata Sandonite eestkostjaks, ning tõsiasi, et nende ainus laps jäi saatuse hoolde, avaldas tema edevusele tugevat mõju.
“Mida sa oleksid peale hakanud, kui mina poleks sind oma majja võtnud ja sinust oma seltsidaami teinud, makstes sulle sealjuures selle vähese eest, mida sa minu heaks teed, väärilist palka?” ei väsinud ta küsimast.
Xenia arvates oli niisugune suhtumine ebaГµiglane.
Ta leidis, et proua Berkeley seltsidaami kohustusi täites pidi ta varahommikust hilisõhtuni vahetpidamata jalul olema.
Alati oli vaja midagi tuua ja viia, alati oli vaja teateid edasi anda, rääkimata väikestest ülesannetest, mis kindlasti kuulusid hoopis toatüdruku kohustuste hulka.
KГµige hullem oli see, et ta pidi tundide kaupa kuulama proua kaebusi ja kriitikat mitte ainult enda, vaid ka teiste inimeste suhtes.
Proua Berkeley polnud mitte kunagi rahul. Ta ootas alati, et kõik oleks täiuslik, ja Xenia peas tekkis mässuline mõte, et proua Berkeley tõenäoliselt ei saaks ise a