Scotti viimne ekspeditsioon

Robert Falcon Scott

Kapten R. F. Scotti isiklik päevik tema teekonnal lõunapoolusele I osa.

SCOTTI VIIMNE

Scotti viimne ekspeditsioon

I PEATГњKK

ГњLE TORMISE MERE

Viimased ettevalmistused Uus-Meremaal

Novembrikuu esimesed kolm nädalat kadusid nii kiiresti, et mul oma päeviku jaoks aega polnud, ja nüüd pean ma kõik märkima mälu järgi.

Kuupäevad ei ole vist olulised, olgu ainult niipalju öeldud, et kogu selle aja töötasid nii ohvitserid kui ka meeskond väsimatult.

Pärast laeva kohalejõudmist lossiti kogu kaldarühma varustus, kaasa arvatud onnid, kelgud jne. Laev läks viieks päevaks dokki. Bowers vaatas hoolikalt üle kõik tagavarad, sorteeris nad ja säästis palju ruumi sel moel, et tühjendas terve rea kaste ja paigutas nende sisu laatsaretti. Meie hea sõber Mille otsis samal ajal lekkimise põhjust, uurides läbi kogu laeva vöörist kuni ahtrini. Leidsime lõhe välistäävis. Peale selle oli üks ühenduspoldi auk liiga suur. Mille sai lekist jagu, nagu ma seda temast olin oodanud, ja kui laev oli jälle ujuvil ning täies lastis, laskis ta palju vähem vett sisse. Laev lekib küll praegugi pisut, kuid ainult natuke rohkem, kui seda ühelt vanalt puulaevalt võiks oodata.

Veejooks, mida varem võis näha ja kuulda ahtris, on täielikult peatatud. Sissetungiva vee jõuab nüüd vabalt kõrvaldada käsipumpade abil, ilma masinateta. Selleks tuleb ainult pumbata kaks korda päevas viisteist kuni kakskümmend minutit. Kui lekki poleks kõrvaldatud ja laev oleks täislastis, nagu praegu, kuluks selleks kindlasti kolm kuni neli tundi iga päev.

Enne kui laev dokist väljus, vaatasid Bowers ja Wyatt koos mõne sadamatöölisega kuuris veel kord üle kaldarühma tagavarad. Kõik näis minevat libedalt. Võeti arvele mitmesugused kingitused ja Uus-Meremaal tehtud ostud, nagu või, juust, peekon, suitsusingid, liha- ja keelekonservid.

Samal ajal monteeriti sadamatöökodade juures avaral platsil meie kokkupandavaid onne. Et meil lõunas nende kokkupanekul mingeid viperusi ei tekiks, vaadati kõik veel kord üle, sorteeriti ja märgistati. Kõige sellega olid ametis meie tubli puusepp Davies, Forde, Abbott ja Keohane. Suur roheline telk aeti püsti ja valmistati sellele tarvilikud vaiad.

Kui laev dokist väljus, käis tekil vilgas töö. Ohvitserid ja meeskond koos sadamatöölistega lastisid laeva. Milleri mehed ehitasid latreid hobuste jaoks, takutasid ja tõrvasid tekki, tugevdasid tekiehitusi, kinnitasid polte ja tegid muid vähemaid parandustöid. Masinaruumis töötasid meie mehaanikud ja Andersoni mehed, teadlased pakkisid hoolikalt oma laboratooriume, kokk korrastas kambüüsi jne. Laeval ei olnud ühtegi nurka, kus poleks käinud töö.

Lastisime oma laadungi järgmiselt: peatrümmi paigutasime kogu kaldarühma varustuse ja onnide detailid; selle peale, peatekile, laadisime ülejäänud osa metsamaterjalist, mida vajati ehitamiseks, kelgud, rännakuvarustuse ning teaduslikeks vaatlusiks kasutatavad suuremad aparaadid ja masinad. Ehkki kõik see hästi tihedasti ära mahutati, vähenes inimestele ettenähtud ruum siiski tunduvalt. Kuid see toimus nende enda soovil. Nad teatasid Evansi kaudu, et neid ei tarvitsevat arvestada; nad olevat valmis elama nii kitsalt kui vähegi võimalik ja mõned kuupjalad vähem ruumi ei tähendavat neile midagi – niisugune oli nende suhtumine asjasse.

Nii jääb siis inimeste jaoks peatekile kasutada ruum, mis ulatub vööriluugist kuni vööritäävini.

Bakis asuvad latrid viieteistkümnele ponile – see on maksimaalne ruum, mida võime neile lubada. Selle ruumi kitsas ebakorrapärase kujuga eesosa täidetakse tihedalt loomasöödaga.

Otse baki vaheseina taga paikneb väike luuk, mis halva ilma korral on ainsaks võimaluseks messi pääsemiseks. Edasi järgneb fokkmast ja selle ning vööriluugi vahel kambüüs ja vints. Vööriluugist vasakul asuvad tugevad puust latrid neljale ponile.

Vööriluugi taga on jääkamber, kus on kolm tonni jääd ja kuhu meil õnnestus mahutada 162 lamba ja kolme veise kered ning mõned