Tavaline, ent armas
Janelle Gordon
Daisy oli alati tahtnud olla originaalne, ekstravagantne, "metsik", nagu ta enda kohta ütles. Ta oli tahtnud elada eksootilistes kohtades, armastada ebatavalist meest. Kõike seda oli ta elus olnud ja kõik see oli kaasa toonud pettumust ja valu. Siis aga kohtas ta Teague`i, põhimõttekindlat ja tõsist meest…
Janelle Gordon
Tavaline, ent armas
ESIMENE PEATГњKK
DAISY CAMPBELL LIBISES siledal, lausa liuväljana libedal jääl ning oleks tahtnud kõigest kõrist kisendada.
Ent muidugi ei teinud ta seda. Kui Daisy oli viimase üheteistkümne aasta jooksul midagi õppinud, siis vaikima, olema ettevaatlik ning esimesele tuhinale mitte järele andma.
Ta teadis imehästi, milline ilm on Vermontis jaanuarikuus: vinge tuul, tuisud, raagus puud ja peegelsiledad teed. Sellepärast ta siit kunagi lahkunud oligi.
Lennujaamast oli Daisy rentinud väikeauto. Milline kontrast punase Ferrariga, millega ta sõitis ringi mööda Rivierat! Järsku tegi auto peaaegu kolmesaja kuuekümne kraadise pöörde, paiskudes vastassuunavööndisse ning jäädes pidama teepervel. All haigutas kuristik. Kui rehvid ei pea, on hukk vältimatu.
Rehvid aga, jumal tänatud, täitsid neile pandud ootuse. Mõneks õudseks sekundiks jäi väikeauto sellisesse asendisse, et Daisy sai selle lõpuks tagasi pöörata. Halva ilma tõttu polnud teel õnneks kedagi teist. Tema pulss tagus ülihelikiirusel, ent sellega juba ei harju, olgugi et oma endise mehe tõttu hüppas Daisy vererõhk vägagi tihti liiga kõrgele, nii et ta võinuks vabalt rabanduse saada.
Viimased kaks kuud Rivieras ei olnud puhkus, vaid õudusunenägu. Viimased kaks päeva katkematut teekonda näisid lõputud. Viimased sada kakskümmend minutit aga oli ta autot juhtinud lausa koletislikes tingimustes.
Autokell näitas kaks päeval, aga sama hästi võinuks see näidata ka keskööd. Taevas sõudsid tumedate äärtega madalad pilved. “Kojamehed” tulid vaevu toime lumeräitsakatega, mis tihedalt vastu klaasi peksid. Aedadel ja katustel tundusid lebavat kohevad valged padjad.
Ta ei tohi end lГµdvaks lasta.
Veel kГјmmekond minutit sГµitu, ja ta ongi kodus, kuigi Daisy ei olnud rohkem kui kГјmme aastat Campbellide farmi enam oma koduks pidanud. Ainult pool miili veel ja ta on kohal.
Just sel hetkel sattus auto rehvide alla järjekordne liuväli. Daisy tegi kõik, mida tegema pidi, ent väike auto hakkas kohapeal keerlema ja sööstis, nina ees, kraavi.
Tagumised rattad alles pöörlesid, kui naise suust tuli kuuldavale pikk raevukas karje.
Daisy suretas neetud mootori välja, haaras käekoti ja kõige hädavajalikumad asjad ning lõi ukse pauguga lahti. Tema elegantsed Itaalia saapad vajusid hetkega lumme. Ta kukkus. Peaaegu küünte abiga roomas ta sellest neetud kraavist maanteele.
Kuigi see ei võtnud palju aega, tundusid ta nina ja jalad jääpurikatena. Tema punane kašmiirmantel ja karvane müts olid Prantsuse, kott ja kindad – Šveitsi moekunstniku looming. Kõigest sellest aga, kaasa arvatud saapad, oleks Daisy loobunud praktilise sooja jope nimel.
Püüdes end kaitsta raevukalt vastu nägu piitsutavate lumehelveste eest, rühkis naine maja suunas. Ta teadis imehästi, millised tuisud on Vermontis. Kui kukkuda sellises tormis lumehange, võidakse sind leida võib-olla alles nädala pärast. Tark inimene eelistab sellise ilmaga üldse mitte välja minna.
Lõpuks jõudis ta pärale. Maja. See oli ehitatud veel noil aegadel, kui Šotimaalt saabusid siia esimesed Campbellid. Sellest ajast saadik oli hoonele tehtud mitmeid juurdeehitisi, ent oma põhiolemuselt oli maja siiski samaks jäänud. Hetkeks tundis Daisy, kuidas teda valdasid eredad imelised mälestused varasematest kojutulekutest: korstnatest tõusevad suitsupilved, kõikides akendes põleb tuli, Colin ja Margo jooksevad paraaduksest välja oma vanemale õele vastu, Violet ja Camilla lõkerdavad naerda ja peksavad keelt.
Daisy süda tõmbus kokku. Kõik aknad olid pimedad, polnud näha mingitki elumärki. Majal oli külm ja mahajäetud ilme. Tundus, et mööda teed polnud