Dekameron

Giovanni Boccaccio

Itaalia renessansiajastu ühe suurima kirjaniku Giovanni Boccaccio novellikogu. Olgu need novellid millised tahes, nad võivad kahju tuua ja kasulikud olla nagu kõik muudki asjad, ikka selle järgi, missugune nende kuulaja on. Kes ei teaks, et inimestele on vein Cinciglione, Scolajo ja paljude teiste arvates väga hea asi, kuid kahjulik sellele, kes palavikus on? Kas me hakkame nüüd ütlema, et vein on halb, kuna ta on kahjulik neile, kes palavikus viibivad? Kes ei teaks, et tuli on surelikele väga kasulik ja koguni hädatarvilik? Kas me hakkame nüüd ütlema, et tuli on halb, sest ta põletab maju, külasid ja linnu? Ka relvad kaitsevad neid, kes tahavad rahus elada, ja ometi toovad nad sageli inimestele surma; iseenesest pole nad kahjulikud, küll on aga nad seda inimeste tõttu, kes neid kurjasti tarvitavad. Rikutud aruga inimene ei mõista ühtki sõna kainelt ja nagu tal mingit kasu pole sündsatest sõnadest, nõnda saavad sõnad, mis ehk päris sündsad pole, õige aruga inimest sama vähe määrida kui pori päikesekiiri või maa peal olev mustus taevailu. Millised raamatud, millised sõnad, millised tähed on pühamad, üllamad, auväärsemad kui pühakiri? Kuid eks ole olnud küllalt neid, kes seda valesti tõlgitsedes ennast ja teisi hukatusse on viinud? Iga asi iseenesest on millekski kõlblik, kuid halva tarvitamise juures võib ta paljudele kahju tuua. Nõnda on lugu ka minu novellidega. Kes neist halba nõu või halba eeskuju läheb otsima, see võib sealt ka takistamatult leida seda, mis vahest tas endas juba enne olemas oli, ja ta hakkab seda sealt välja pigistama ning kiskuma. Kes aga neist novellidest head vilja soovib saada, selle eest ei hoia nad midagi varjul, ja nad on ka alati tulusad ning sündsad, kui neid lugeda õigel ajal ja niisugustele inimestele, kelle jaoks nad on jutustatud. Kes peab lugema issameiet, tegema vorsti või küpsetama kooki oma pihiisale, see jätku nad sinnapaika: nad ei jookse kellelegi järele ega sunni ennast kellelegi peale, olgugi et vagatsejad vahetevahel selliseid asju ise räägivad ja ka teevad.

GIOVANNI BOCCACCIO

Dekameron

EESSГ•NA

On inimlik omadus kaasa tunda neile, kelle meel kurb on. Kuigi kaastunne sobib kõigile inimestele, ootame seda siiski eeskätt neilt, kes ise lohutust on vajanud ja seda teistelt ka saanud. Kui on olemas keegi, kes seda kaastunnet kunagi on vajanud, sellest lugu pidanud ja selle üle head meelt tundnud, siis olen mina üks selline. Juba varasest noorusest peale kuni tänapäevani põlesin ma üleliia kõrge ja õilsa armastuse tules, vahest rohkemgi, kui see oleks kokku sobinud minu madala elujärjega, – kui sellest üldse jutustada. Kuigi mind nende poolt, kes mõõdukad olid ja mu armulugu teadsid, kiideti ja hinnati, tõi mulle armastus siiski kaasa palju vaeva ja kannatusi, mitte et mu armastatud naine julm oleks olnud, vaid et minu hinges lõõmav tuli liiga suur oli ja minus ohjeldamatut iha äratas. Ja kuna see mind ühegi mõistliku piiriga rahule ei lasknud jääda, siis tekitas ta mulle sageli rohkem meelehärmi kui tarvis. Ses tusases meeleolus sain ma ühe oma sõbra lõbusaist vestlustest ja kiiduväärt lohutussõnadest nii palju kosutust, et ma kindlasti ainult seetõttu praegu veel elus olen. Kuid selle heaksarvamisel, kes ise lõpmatu olles kõigile maailma asjadele vääramatuks seaduseks lõpu on määranud, kahanes ajajooksul ka minu armastus, mille võrratut lõõma ei suutnud takistada ja taltsutada ei enese otsus ega teise nõuanne, ei avaliku häbi kartus ega hädaoht, kahanes iseenesest sedavõrd, et praegu tunnen ma tast ainult veel seda lõbu, mida ta harilikult annab neile, kes ta süngetel lainetel liiga kaugele ei purjeta. Kui varem seda armastust raske oli kanda, siis nüüd, kus kõik mured eemale on jäänud, tunnen ma sellest mõnu. Ent kuigi kannatused on kadunud, pole mu mälestusest kustunud nende lahkete inimeste heateod, kes minu vintsutuste pärast muret tundsid, ja ma usun, et seda mälestust võib mult võtta ainult surm. Tänumeel on minu arvates kõi