Inglite mäss

Anatole France

Nobeli kirjandusauhinna laureaadi Anatole France'i 1914. aastal ilmunud romaan.

ESIMENE PEATГњKK,

milles on mõne reaga antud ühe prantsuse perekonna ajalugu 1789. aastast meie päevini

Saint-Sulpice’i kiriku varjus kerkivad d’Esparvieu’de maja kolm ranget korrust samblast rohetava eesõue ja kitsa aia vahel, mida aegade jooksul on üha enam ahistanud aina kõrgemale pürgivad ja lähemale nihkuvad hooned ning kus kaks suurt kastanit hoiavad veel püsti oma kulupäid. Siin elas aastail 1825–1857 perekonna suurmees Alexandre Bussart d’Esparvieu, Juulimonarhia-aegse Riiginõukogu esimehe asetäitja ning Moraali- ja Poliitikateaduste Akadeemia liige, kes on kirjutanud kolmes oktaavköites «Essee rahvaste riiklikest ja religioossetest institutsioonidest», mis kahjuks jäi lõpetamata.

See silmapaistev liberaalse monarhia teoreetik pärandas oma vere, vara ja kuulsuse Fulgence-Adolphe Bussart d’Esparvieu’le, kes oli Teise keisririigi ajal senaator, suurendas tunduvalt isa pärandit, ostes kokku krunte, kust pidi läbi minema Keisrinna avenüü, ja pidas tähelepanuväärse kõne paavsti ilmaliku võimu kaitseks.

Fulgence’il oli kolm poega. Vanim, Marc-Alexandre, hakkas sõjameheks ning tegi hiilgavat karjääri, sest ta rääkis ilusasti. Teine poeg, Gaétan, ei ilmutanud mingeid erilisi vaimuandeid, elas enamasti maal, pidas jahti, kasvatas hobuseid, tegeles muusika ja maalikunstiga. Kolmas, René, kes oli maast-madalast määratud kohtumeheks, läks abiprokuröri ametikohalt erru, et vältida osavõttu Ferry kongregatsioonide vastaste dekreetide elluviimisest, ja kui talle Fallières’i presidendiks olemise ajal paistis, et Deciuse ja Diocletianuse ajad on tagasi tulnud, andis ta kõik oma teadmised ja innu tagakiusatud kiriku teenistusse.

1801. aasta konkordaadi sõlmimisest kuni Teise keisririigi viimaste aastateni olid kõik d’Esparvieu’d käinud missal, et head eeskuju anda. Sisemiselt skeptikud, pidasid nad religiooni üheks riigivalitsemise vahendiks. Hr-d Marc ja René olid esimesed oma suguvõsast, kes ilmutasid siira vagaduse tunnuseid. Kui kindral veel kolonel oli, pühitses ta oma rügemendi Sacré-Coeurile ja täitis usukombeid sellise innuga, et see torkas isegi sõjaväes silma. Ja ometi on teada, et vagadus, see taeva tütar, on maa peal valinud oma lemmikpaigaks just Kolmanda vabariigi kindralite südamed. Usulgi on olnud oma häid ja halbu päevi. Vana korra aegu oli rahvas usklik, aadel ei olnud, haritud kodanlus samuti mitte. Esimese keisririigi ajal oli sõjavägi ülalt alla lausa uskmatu. Tänapäeval ei usu rahvas enam midagi. Kodanlus tahab uskuda ja mõnikord see tal õnnestubki, nii nagu see on õnnestunud härrastel Marc ja René d’Esparvieu’del. Nende vend Gaétan aga, otse vastupidi, ei ole seda saavutanud; ta on agnostik, nagu suurilmas öeldakse, et mööda minna koletust vabamõtleja nimetusest. Ja ta on kuulutanud enda avalikult agnostikuks, vastupidi heale kombele, mis nõuab, et niisugust asja varjataks. Meie aastasajal on nii palju viise usklik ja uskmatu olla, et tulevastel ajaloolastel tuleb vaeva näha, enne kui nad aru kätte saavad. Aga kas meiegi paremini mõistame, mismoodi usuti Symmachuse ja Ambrosiuse ajal?

Innukas kristlane René d’Esparvieu oli väga kiindunud liberaalsetesse ideedesse. See oli esivanemalt päritud püha traditsioon. Olles sunnitud võitlema ateistliku ja jakobiinliku vabariigi vastu, nimetas ta end ikkagi vabariiklaseks. Just vabaduse nimel nõudis ta kirikule sõltumatust ning suveräänsust. Kui käisid suured vaidlused kiriku riigist lahutamise üle ja tülid inventari pärast, siis toimusid mitmed piiskoppide sinodid ja usklike kokkutulekud tema majas.

Kui suurde rohelisse saali olid kogunenud katoliku partei kõige autoriteetsemad juhid: prelaadid, kindralid, senaatorid, rahvasaadikud ja ajakirjanikud, kui kõigi hinged pöördusid leebes alandlikkuses või sunnitud sõnakuulmises Rooma poole ja kui marmorist kaminasimsile toetuv hr. d’Esparvieu vasta