Reis Tjan-Е ani
Pjotr Semjonov-Tjan-Е anski
Tuntud vene geograaf Pjotr Petrovitš Semjonov-Tjan-Šanski, kes üle 40 aasta juhtis Vene Geograafia Seltsi tegevust, tungis esimese uurijana salapärase mägismaa Tjan-Šani sisemusse. Ta uuris tol ajal teadusele tundmatut Issõk-Kuli järve, avastas kümneid uusi taimeliike, nägi Han-Tengri majesteetlikku püramiidi. Oma reiside ajal Tjan-Šanis tundis Semjonov elavat huvi kirgiisi ja kasahhi rahva vastu. Geograaf õppis tähelepanelikult tundma nende igapäevast elu, kuulas nende rahvapärimusi. Kohalik elanikkond nägi temas lähedast sõpra ja pühendas teda kõikidesse oma elu saladustesse. Neil aegadel oli kirgiisi ja kasahhi rahvale suureks õnnetuseks omavahelised relvastatud kokkupõrked ja Pjotr Petrovitš Semjonov nägi palju vaeva, et lepitada vaenulikke pooli. Kõigest sellest jutustab Semjonov oma raamatus, mis on kirja pandud memuaaride vormis.
ESIMENE PEATГњKK
PETERBURIST SEMIPALATINSKINI
Kui ma pärast kaks aastat kestnud välismaareisi 1855. aastal Peterburi tagasi pöördusin, toimusid pealinna kõigis ühiskonnakihtides elavad arutlused, kas tuleb rutata rahu sõlmimisega või, vastupidi, jätkata sõda. Kogu tööstus- ja rahandusmaailm pooldas kõige kiiremat rahu sõlmimist, aga sõjalistes ja patriootlikes ringkondades oli valitsevaks seisukoht sõja jätkamise poolt.
Sellele vaatamata jäi valitsuse sfäärides rahupüüe võitjaks ja vürst Orlov lähetati Pariisi konverentsile. Sügise algul sõitsin ma maale, kus mul oli õnn leida oma juba kolmeaastane poeg täie tervise juures: teda kasvatas tavatu armastuse ja ennastsalgavusega mu abikaasa auväärne kasvatajanna Jekaterina Mihhailovna Karejeva.
1856. aastal, kui ilmusid esimesed kevade tundemärgid, ruttasin tagasi Peterburi, kus mind ootasid paljud tööd. Rahuläbirääkimised Pariisis lähenesid juba lõpule, kuid mingitest reformidest ei olnud veel kuulda kippu ega kõppu, ehkki pealinna eesrindlik intelligents oli kindlalt veendunud, et kõige vältimatum reformidest – talupoegade vabastamine – ei lase end enam kaua oodata. Provintsis, vastupidi, oli kohalik aadelkond veel väga kaugel isegi talupoegade vabastamise võimaluse mõttest. Muidugi, ka Peterburis ei söandanud keegi eelseisvat seadusandlikku reformi nimetada «talupoegade vabastamiseks». Ja kui Aleksander II valitsemisaja esimeseks seadusandlikuks aktiks oli kõige kõrgem käskkiri mingite muudatuste kohta sõjaväemundrites, – kusjuures kindralimundri juurde kehtestati punased püksid –, siis andis see lõbusasse teravmeelsusse kalduvatele isikutele põhjust rääkida: «seadusi oodati, püksid vaid saadi!»
Muidugi, vormiriietuse muutmises väljendus Aleksander II nõrkus riidevormi suhtes, millest ta ei vabanenud oma elu lõpuni. Ükskord, juba oma elu viimastel aastatel, kui talle esitles end noor ohvitser, hiljem tuntud uurimisreisija, kes oli tellinud endale seks puhuks ühelt parimalt Peterburi rätsepalt uue mundri, ei saanud Aleksander II, kes suhtus esitletavasse küll väga heatahtlikult, hoiduda märkusest, et mingi ääris mundri kaelusel on valesti õmmeldud, ja ta küsis ohvitserilt veidi karmi häälega, missuguselt rätsepalt viimane mundri oli tellinud. Kuulnud vastuseks tuntud rätsepa nime, lausus keiser: «Ütle talle, et ta on lollpea.»
Geograafia Seltsis leidsin ma endise aseesimehe Muravjovi juures sekretГ¤ri kohal surnud V. A. Miljutini asemel andeka teadlase Jevgeni IvanovitЕЎ Lamanski, kes paistis noorte teadlaste hulgas vГ¤lja majandusteaduse alal. Ma asusin energiliselt lГµpetama oma ulatuslikku tГ¤iendust Ritteri В«AasiaВ» esimesele kГ¶itele ning sain selles töös elavat ja aktiivset kaasabi Venemaa auväärselt ja parimalt sinoloogilt Vassili PavlovitЕЎ Vassiljevilt, kellega me saime selle aja jooksul lГ¤hedasteks sГµpradeks ning kes oli tГµeliselt helge isiksus ja tuline patrioot. 1855/1856. aasta talvel jГµudis minu juba ammu alustatud töö lГµpule. Гњhes sellega ma lГµpetasin ka Ritteri В«AasiaВ» nende osade tГµlke, mis ulatusid kuni Tjan-Е ani ja Lääne-Siberini ning nГ