Suure meistri käsi

Konstantine Gamsahhurdia

Romaani «Suure meistri käsi» peetakse gruusia proosa üheks tippteoseks. Selles on kujutatud perioodi mis eelnes Gruusia ajaloo «kuldsele sajandile», nõndanimetatud Gruusia renessansile (XII saj.), mida iseloomustab riigi erakordselt suur sõjaline ja poliitiline võimsus ning kultuuriline õitseng. Käsitletud ajajärgul – XI saj. alguses – kestab Gruusias juba eelmise sajandi lõpul alanud võitlus riigi ühendamise eest ning on märgata esimesi edusamme kunsti, eelkõige arhitektuuri valdkonnas. Teose süžee aluseks ongi võetud Svetitshoveli peakiriku ehitamine Mtshetas. Romaanis figueerivad ajaloolised tegelased kuningas Giorgi, katoolikos Melkhisedek ja ehitusmeister Arsakidze.

Hekordzula vetest jГµin.

Ehitasin ehteks Mtsheta,

tegin linna toreda.

Siis mind meesta vangi viidi,

raiuti mul käsi otsast.

В В В В Rahvalaul

I

Sel aastal, kui pärslane Pharsman lõpetas Giorgi käsul kolmanda kiriku ehitamise Samtshes, ründasid Gruusiat künnivaresed.

Nagu äikesepilv katsid nad idataeva, tulid Sirvani poolt, lendasid üle Alam-Kartli, liikusid üles mööda Kurat ja laastasid põllud kuni Bassianini.

Kuningas laskis kutsuda Pharsmani ja käskis tal linnud hävitada. Tbilisi oli tollal saratseenide valduses. Pharsman oli kuulunud sealse emiiri õukonda, kust Giorgi isa Bagrat Kuropalat ta vangi oli võtnud.

Ehitusülem Pharsman tundis hästi araabia alkeemia saladusi, ta oli tähetark, kellele võrdset oli raske leida, oskas tõbesid parandada ja teda peeti lausujaks ning nõiaks.

Ebausklikud sidusid tema nimega Гјpris tumedaid lugusid. KГµneldi, tal olevat valjastatud madu, kelle seljas ta kihutavat Aragvi salude kohal.

Kolm nädalat segasid Pharsman ja ta abilised rohtusid, lõpuks lisasid nad saadud segule mingit nõiavedelikku ja jagasid rohu külavanematele välja, Pharsmani rohuga mürgitatud loomaraiped vinnati puude otsa. Aplad linnud tormasid raibetele kallale ja said viimseni otsa.

Pärast seda valitses maal rahu kuni aasta lõpuni. Bütsantsi keisriga oli sõlmitud rahuleping, Bagrat Kuropalati käest lüüasaanud Gandža emiir Fadlon maksis kuningale andamit ning sellest kohutatud Tbilisi emiir ei julgenud oma ninagi linnast välja pista. Üksnes saratseenid pidasid veel Suri kindluses vastu.

Julgeks muutunud Giorgi sõitis ringi mööda Abhaasiat, Samtshet ja Kartlit, ehitas linnuseid ja kindlusi – lühikese rahupõlve ajal valmistus ta uuteks sõdadeks.

Uue aasta esimesel päeval, esimesel septembril, viibis Giorgi oma õukonnaga Mtshetas. Katoolikos Melkhisedek tuli talle juba koidu ajal head uut aastat soovima. Ta sisenes kuninga magamiskambrisse, käes kandik kulla, hõbeda ja granaatkividega, ning andis Giorgile üle Klardžetist toodud imettegeva risti, mis lebas kalliskividega kaunistatud kastikeses.

Ka teised külalised ei lasknud end kaua oodata, tulid eristavid ja väeülem Zviad, tseremooniameister ja siseasjade ülem, kohtuülem ja lossivaimulik, varahoidja ja ülemveinivalaja. Jahiülem kinkis kuningale kolm jahikulli, seitse Lasikast toodud pistrikku ja kullatud metsseapea.

Tallmeister ja kolm eristavi tГµid igaГјks seitse hobust.

Eristavid kinkisid kuningale veel nooli, jämedaid suurte jahiloomade, pikki kiskjate, peenikesi ja kaheharulisi lindude laskmiseks ja mitu suurt tuppe sõjanoolte tarvis.

Sagrispäine eristav Mamamze, keda ta suursuguse rühi ja vapruse pärast Lõviks kutsuti, tõstis noolekimbu pea kohale ja oma torkivate kirjude silmadega troonil istuva kuninga nägu puurides lausus:

«Andku Looja sulle pikka valitsemisaega ja tungigu need nooled äraandjatele südamesse. Olgu neetud igaüks, kes kurja kavatseb ja su trooni õõnestab!»

Giorgi ei armastanud palju rääkida, kuid ta oli läbinägelik ja talle polnud kerge puru silma ajada. Mõõgahoobina tabas ta pilk Mamamzet. Eristavi rohekad silmad paksude valgete kulmude all hakkasid vilama nagu oravad. Siis pööras Giorgi pilgu väeülem Zviadile.

Longuspäi ja tuima näoga kuulas väeülem Mamamze sõnu. Mõttesse vajunult silmitses t