Valge mehe tava

Jack London

Ramparti mägedes on selline kummaline karutõug, keda kutsutakse mäekülje grisliks. See on selle pärast, et nad on rännanud mööda mäekülgi suurest veeuputusest peale ja nende orupoolsed kaks jalga on kaks korda pikemad, kui tipupoolsed. Ja kui nad juba auru üles saavad, võivad nad joosta kiiremini kui jänes. Ohtlikud? Haneks tõmbasin teid! Helde taevas, ei! Inimene peab lihtsalt mäest alla tiirutama ja jooksma vastassuunas. Sedasi, saad aru, satuvad karuoti pikad jalad ülesmäge ja lühikesed jälle allamäge. Jah, väga kummaline elukas, aga see polnud nüüd see, millest ma rääkima hakkasin. Yukonis elab hoopis teistsugune karu ja selle jalgadel pole häda midagi. Teda kutsutakse hõbenäoga grisliks ja ta on sama mürakas kui halvaloomuline. Tema jahtimisest mõtlevad ainult napakad valged mehed. Indiaanlastel on rohkem oidu peas. […] Kui sa näed teda tulemas ja su nahk on sulle armas, kao teelt kõrvale. Kui sa seda ei tee, on vesi varsti ahjus. Kui hõbenägu satuks kokku ka Looja endaga, ei taganeks ta tolligi.

Hõbenägu

“Kui nüüd karudest rääkida…”

Klondike’i Kuningas pidas mõtliku pausi ja hotelli verandal istuv seltskond lohistas toolid lähemale.

“Kui nüüd karudest rääkida,” jätkas ta, “siis üleval Põhjas on neid mitut sorti. Little Pelly omad, näiteks, tulevad suvel lõhet sööma läbi sellise padriku, et ei indiaanlane ega valge mees saa sinna lähemale kui päevatee. Ja Ramparti mägedes on selline kummaline karutõug, keda kutsutakse mäekülje grisliks. See on selle pärast, et nad on rännanud mööda mäekülgi suurest veeuputusest peale ja nende orupoolsed kaks jalga on kaks korda pikemad kui tipupoolsed. Ja kui nad juba auru üles saavad, võivad nad joosta kiiremini kui jänes. Ohtlikud? Haneks tõmbasin teid! Helde taevas, ei! Inimene peab lihtsalt mäest alla tiirutama ja jooksma vastassuunas. Sedasi, saad aru, satuvad karuoti pikad jalad ülesmäge ja lühikesed jälle allamäge. Jah, väga kummaline elukas, aga see polnud nüüd see, millest ma rääkima hakkasin.

Yukonis elab hoopis teistsugune karu ja selle jalgadel pole häda midagi. Teda kutsutakse hõbenäoga grisliks ja ta on sama mürakas kui halvaloomuline. Tema jahtimisest mõtlevad ainult napakad valged mehed. Indiaanlastel on rohkem oidu peas. Hõbenäost peab inimene teadma ainult ühte asja: ta ei anna kunagi teed ühelegi elavale olevusele. Kui sa näed teda tulemas ja su nahk on sulle armas, kao teelt kõrvale. Kui sa seda ei tee, on vesi varsti ahjus. Kui hõbenägu satuks kokku ka Looja endaga, ei taganeks ta tolligi. Oi, ta on isekas vennike, uskuge mind. Aga kõike seda pidin ma omal nahal tunda saama. Kui ma siia maale tulin, ei teadnud ma karudest midagi, välja arvatud punakaspruunidest ja nendest väikestest mustadest, keda noore poisina hulgaliselt nägin. Aga neid polnud küll mõtet karta.

Nojah, pärast seda, kui olime ennast oma maatükil sisse seadnud, läksin mööda mäge üles, et kirvevarre jaoks kaske otsida. Aga õiget puud oli üsna raske leida ja ma muudkui läksin ja läksin peaaegu kaks tundi jutti. Ega ma valiku tegemisega, tead, ei kiirustanud ka, sest mu sihiks oli Forks, kus kavatsesin vanalt Joe Geelt palgipuuri laenata. Teele asudes olin pannud taskusse paar haputaigna kuivikut ja veidi soolaliha, juhuks, kui nälg peaks näpistama. Ja seda ma ütlen, et kogu see lõunasöök kulus marjaks ära veel enne, kui lugu lõppes.

Lõpuks juhtusin otse keset männisalu kõige parajama noore kase otsa. Aga just siis, kui ma kirve tõstsin, juhtusin heitma pilgu allamäge. Mäest üles, otse minu poole, tuli kahele poole taarudes pirakas karu. See oli hõbenägu, aga paljukest ma tol korral ikka sellest loomast teadsin.

“Aga ma talle nüüd näitan,” ütlesin endamisi ja hoidusin puude varju.

Noh, ootasin, kuni ta tuli umbes saja jala kaugusele, ja kargasin siis lagedale.

“Hoo, hoo!” karjusin, lootes, et ta paneb plehku nagu välk.

Paneb plehku? Ta viskas vaid pea kuklasse, et mi