Dracula

Bram Stoker

Jonathan Harker saadetakse kaugesse Euroopa nurka kohtuma ühe oma firma kliendiga. Loss on mahajäetud ja krahv väga veider võõrustaja. Kuid noor Jonathan ei oska kahtlustadagi, et ta ise ja talle kõige lähedasemad inimesed satuvad kohutavasse ohtu ja peavad läbi elama jubedusi, mida keegi ei oska isegi ette kujutada. Nüüd peavad nad Dracula leidma ja hävitama, enne kui vampiir nemad hävitab.

1.В peatГјkk

JONATHAN HARKERI PГ„EVIKUST. (Kiirkirjas.)

BistriЕЈas, 3. mail.

Sõitsime Münchenist välja 1. mai pärastlõunal kell 8.35 ning saabusime Viini järgmisel varahommikul; oleksime pidanud kohale jõudma kell 6.46, kuid rong hilines tund aega. Budapest, niipalju kui ma teda vaguniaknast vilksamisi nägin ja põgusal jalutuskäigul vaadata sain, näib olevat imeilus linn. Mulle jäi niisugune mulje, et siin lõpebki Lääs ja algab Idamaa; läänepoolseim mitmest kaunist sillast üle Doonau, mis sel kohal on õige lai ja sügav, viis meid linnajakku, kus kõik veel kannab Türgi valitsusaja pitserit.

Peagi jäi Budapest meil selja taha ning videviku ajaks jõudsime Klausenburgi. Siin tegin peatuse ja ööbisin Hotel Royale’is. Sõin lõunaks või õigemini õhtueineks kanaprae punase pipraga; see oli väga maitsev, kuid ajas kangesti janutama. (Pean Mina jaoks retsepti hankima.) Küsisin kelnerilt ja ta vastas, et seda praadi nimetatakse «paprika hendl», see on rahvusroog ning Karpaatides võin ma seda kõikjal saada.Veendusin, et mu saksa keele oskus (nii vilets, kui see ongi) osutus siin väga kasulikuks; ma tõesti ei tea, kuidas ma selleta toime tulnuksin.

Olin Londonis Briti Muuseumis uurinud Transilvaaniat kirjeldavaid raamatuid ja selle maakoha kaarte; arvasin, et sealse aadlimehega suhtlemisel võivad mõningad eelteadmised tema kodukandist marjaks ära kuluda. Olin teada saanud, et paik, mida too aadlik oma kirjas oli nimetanud, asub maa idaosas, kolme ajaloolise piirkonna – Transilvaania, Moldaavia ja Bukoviina – kokkupuutekohas keset Karpaatia mägesid,ühes Euroopa metsikumas ja vähem uuritud osas.Ükski raamat ega maakaart ei juhatanud mulle Dracula lossi täpset asukohta, sest seda kanti pole veel kaardistatud meie Inglise kindralstaabikaartidega võrreldaval tasemel; kuid sain neist vähemalt teada, et Bistriţa linn, kus asub postijaam, mida krahv Dracula oma kirjas mainib, on siiski üsna tuntud. Kirjutan siia ümber mõned oma märkmetest, et saaksin mälu värskendada, kui ma kord Minaga reisimuljeid jagan.

Transilvaanias on neli põhirahvust: lõunas elavad sakslased läbisegi valahhidega, kes on daaklaste järeltulijad, läänes madjarid ning idas ja põhjas seekelid. Viimati mainitute juurde ma nüüd olengi teel. Nad peavad end Attila ja hunnide järglasteks ning see võib ka tõsi olla, sest kui madjarid selle maakoha üheteistkümnendal sajandil vallutasid, leidsid nad eest hunnidest koosneva elanikkonna. Olen lugenud, et Karpaatide hobuserauas võib kohata kogu maailma ebauskusid, justkui oleks sealsetel inimestel eriti elav kujutlusvõime; niisiis tõotab mu sealviibimine kujuneda väga põnevaks. (Pean paluma, et krahv neid ebauskusid mulle lähemalt tutvustaks.)

Ma ei maganud kuigi hästi, ehkki mu voodi oli üsna mugav, sest nägin kõiksugu imelikke unenägusid. Selles võis süüdi olla koer, kes öö läbi mu akna all ulgus, või paprika, mis pani mind veekarahvini tilgatumaks jooma ja ikka veel janunema. Uinusin alles hommiku eel ning ärkasin sellest, et uksele järelejätmatult koputati; ju siis oli mu uni väga sügav. Hommikueineks anti jälle tublisti paprikat, maisijahuputru, mida kohalikud elanikud nimetavad «mamalõõgaks», ja ülimaitsvaid hakklihatäidisega baklažaane, mida nimetatakse «impletataks». (Kindlasti küsin ka selle roa retsepti.) Pidin kiiruga einetama, sest rong väljus veidi enne kella kaheksat või õigupoolest pidanuks seda tegema, sest kui ma kell 7.30 jooksujalu jaama jõudsin, pidin üle tunni aja vagunis istuma, enne kui rong liikuma hakkas. Mulle näib, et mida kaugemale itta sa reisid, seda vähem hooli