Tormidraakon. Muinasjutte draakonitest

Rahvaluule

Ja nii läks leedi Margaret voodisse ilusa neiuna ja tõusis sealt kui jälestusväärne draakon. Ja kui ta neiud tulid teda hommikul riietama, leidsid nad voodis kerratõmbunult kohutava elaja, kes keeras end lahti ja tuli nende poole. Kuid nad jooksid karjudes minema ja jälestusväärne draakon roomas ja ronis, kuni jõudis Spindlestonei kaljuni, mille ümber ta end keris ja jäigi sinna, sirutades oma kohutavat koonu päikese käes.

Must draakon ja punane draakon

Oli kord Гјks padiЕЎahh, kelle Гµnnetuseks varastati temalt kГµik ta lapsed kohe, kui nad seitse aastat vanaks said.

Padišahh oli murest täiesti mõistust kaotamas. „Mul on nelikümmend last,” ütles ta, „üks ilusam kui teine, mul ei saanud nende imetlemisest kunagi küllalt. Oh, oleks siis vaid ükski alles jäetud! Oh, poleks parem neid üldse olnud, sest neist on nii palju kurbust.”

Ta mõtles tihti nukralt oma laste kadumisele ning lõpuks, suutmata seda enam taluda, lahkus ühel öösel oma paleest ja hakkas umbropsu astuma.

Hommikuks oli ta oma riigi pealinnast juba tükk maad eemale jõudnud. Ta leidis ühe allika ning oli just enne igapäevast palvetamist käsi pesema asumas, kui märkas äkki taevas enda poole liikumas midagi, mis sarnanes suure musta pilvega.

Kui pilv lähemale jõudis, nägi mees, et see oli hoopis neljakümnest sädistavast ja kudrutavast linnust koosnev parv, mis allika juures maha laskus. Ohtu kartes puges padišahh peitu.

Allikal juues ütles üks lind teistele: “Emapiima pole meile saatusest määratud. Tahes-tahtmata peame allikavett jooma. Ei isa ega ema hoolitse meie eest.”

Seepeale ütles teine: “Isegi kui nad meist mõtlevad, ei või nad ometigi teada, kus me oleme.”

Need sõnad lausutud, lendasid linnud edasi. Padišahh pomises omaette: „Vaesekesed! Paistab, et isegi nii tillukesed olevused igatsevad oma vanemaid.”

Kui ta oli pesnud ja palvetanud, alustas ka päike oma ringkäiku ning lõokesed täitsid taevalaotuse oma imeilusa lauluga.

Kuna padišahh oli terve öö rännanud, ei suutnud ta enam väsimuse tõttu silmi lahti hoida ning vajus unne, endiselt oma kadunud lastest mõeldes.

Unes nägi ta üht kerjusmunka, kes tema juurde tuli. Padišahh pakkus talle enda kõrval istet ning rääkis talle oma kurva loo.

Munk teadis, mis oli valitseja lastega juhtunud, ning ütles: „Mu isand, ära kurvasta. Kuigi sina oma lapsi ei näe, näevad nemad sind ometigi.

Linnud, kes palvetamise ajal allikale lendasid, ongi su lapsed. Kuri haldjas varastas nad ning nende eluase on siit aastase tee kaugusel. Soovi korral võiksid lapsed lausa su paleesse lennata, ent nad kardavad haldja viha. Enne lahkumist joo allikast ja Allah annab sulle su lapsed tagasi.”

Hommikul üles ärgates ning mõnda aega unenägu meelde tuletades meenusid padišahhile kerjuse lausutud sõnad ja ta otsustas allikale suunduda.

Ent missugune pilt talle seal avanes! Allikas voolas vee asemel veri.

Ärevalt üritas mees aru saada, kas ta on unes või ärkvel. Kuna aga hetkel oli päike just tõusmas, sai ta aru, et see pole tavaline unenägu.

Ta sulges silmad ning jõi vastumeelsust maha surudes allikast verd, justkui oleks tegu puhta veega, seejärel asus teele.

Korraga nägi ta eespool midagi, mis meenutas suurt lahinguks rivistunud sõjaväge.

Kuna padiЕЎahh ei teadnud, kas need on sГµbrad vГµi vaenlased, ei julgenud ta alguses edasi minna, kuid vГµttis end lГµpuks siiski kokku ja otsustas riskeerida.

Lähemale jõudes avastas ta üllatusega, et sõjavägi koosnes igas suuruses lohedest, kõige väiksem neist oli vähemalt kaameli suurune.

„Oh häda!” oigas mees. „Kes oleks võinud ette näha, et unenägu oli hoopis nõidus! Mis ma nüüd teen? Lähemale minnes raiutakse mind kindlasti tükkideks ja tagasi minna ma enam ka ei saa, sest siis mind nähtaks.”

Mees palvetas Allahi poole, et too teda hädas aitaks.

Kuid need lohed juhtusid olema alles äsja sündinud. Neist vanim oli vaid paari päeva vanune. Ühelgi neist polnud silmad veel lahti läinu