Ebatavalised lemmikloomad

Rahvaluule

Kui lemmikloomaks on ahv, ei ole omaniku elu just kerge. Samas on palju ilusaid lugusid sellest, kuidas ahvid on oma peremehi aidanud ja armastanud. Siiski – kogumikus leidub ka lugu sellest, kuidas tsirkuse ahvide hooldaja oma hoolealuste tõttu surmaohtu satub.

Rahvaluule

Ebatavalised lemmikloomad

Vagunitäis ahve

Roe L. Hendrick

Suvel pärast mu kahekümne esimest sünnipäeva väsisin monotoonsest farmielust ja hakkasin mõtlema elukutse vahetamisele. Mõnda aega püüdsin tööriistade poes raamatupidajaks olla, kuid kiire numbriarvestus pole minu jaoks lihtne asi ja seal oli tõesti rohkem tööd, kui üks mees suudab teha, seepärast ohverdasin täpsuse kiirusele, ja kohutavate tagajärgedega.

Mu tööandjad olid minuga väga kannatlikud, kuid mina kaotasin nii väga julguse, et kui ühel päeval linna tsirkus saabus, läksin sealt tööd paluma. Arvan, et paistsin üsna tugevana ja keskmiselt intelligentsena, igal juhul palkas juhataja mu üsna valmisolevalt areenihooldaja abiliseks.

Tööriistapood võttis mu lahkumisavalduse vastu kõhklusteta ja ilmsete kahetsusteta ning ma läksin sel ööl koos tsirkusega minema.

Kahe aasta jooksul, mis ma tegin seda äkki vastuvõetud tööd, juhtus minuga päris palju huvitavaid ja ka mõningaid põnevaid asju, kuid kõige eredam on mu mälestustes öö, mille ma veetsin tahtmatult vagunitäit ahve külastades.

Ühel kuumal augustikuu pärastlõunal mu teisel tööaastal esinesime Lääne-Missouris umbes viiekümne miili kaugusel Kansasest.

Osa mu tavalisest tööst oli jääda loomatelgis karupuuride juurde umbes tund enne etendust areenil ja aidata hooldajail jälgida, et külalised ei teeks loomadega midagi ohtlikku. Sel pärastlõunal oli karutalitaja abiline haige ja rahvaga oli raskem hakkama saada kui tavaliselt.

Seetõttu pääses väike tumedanahkne kuldsete kõrvarõngastega mees meie valvest mööda, ronis köie alt läbi ja surus end vastu puuri, mis sisaldas pruunkarusid.

Mingil viisil õnnestus tal õrritada tõredat vana isakaru ja just siis, kui ma teda märkasin, torkas karu käpa välja, haaras sissetungija paremast käsivarrest ja ta pikad küüned vajusid sügavale mehe lihasse. Mees karjus metsikult. Ma jooksin tema poole ja sirutasin käe teravaotsalise terasest kepi järele, mis oli alati hädajuhtumiteks lava taga olemas, kuid Mr. Grattan, üks omanikest, tormas läbi rahvasumma ja ulatas mulle väikese pihustiga kolvi. See oli üks varasemaid näiteid nüüd tuntud ammoniaagiga „koerapüstolist”, mida kantakse koerte dresseerimisel, kuid selle korrani polnud ma kunagi ühtegi niisugust näinud.

Vaatasin seda uudishimulikult, teadmata, kuidas seda kasutada, kui Mr. Grattan mulle kõrva sosistas: „Lase seda karule näkku!”

Ma tegin seda ja tohutu loom kukkus peaaegu otsekohe kokku, lastes mehe lahti, kes kukkus tagurpidi mu käte vahele. Me kandsime ta söögitelki ja kutsusime arsti. Mehe käsi oli rebitud, kuid ta polnud ohtlikult haavatud. Hetke pärast saabus veel üks tõmmu mees ja me saime teada, et nad olid Sitsiiliast pärit leierkastimehed.

Uustulnuk tassis kaasas väikest õnnetut panama ahvi ja varsti selgus, et nad kavatsevad seda müüa hea hinnaga vastutasuks mehe rebitud käe ja haavatud tunnete eest. Viiskümmend dollarit oli küsitud hind, kuid pärast paljusid erutatud argumente ja kätega vehkimist ostsime väikese olendi kahekümne viie eest ja lahendasime sellega kõik kahjutasunõuded.

„Noh,” ütles Mr. Grattan, kui nad olid läinud, „me vajame seda ahvi umbes sama palju, kui kass vajab seitset saba, kuid on alati odavam ja ohutum niimoodi asju lahendada kui riskida kohtuasjaga. Nii,” lisas ta minu poole pöördudes. “Ma pole sulle kaua midagi kinkinud; see ahv on sinu oma!”

Ma ei paistnud ülimalt rõõmsana ega olnud seda. Aga ma tänasin Mr. Grattanit, haarasin oma kingituse ja torkasin ahvi suurde puuri peasissekäigu kõrval, kuna mul oli kiire. Seal tervitasid ta paljud nõod teda lärmaka