Ajaloolised ööd, III osa
Rafael Sabatini
Jätkuvad põnevad ajaloolised sündmused, mis on toimunud õhtusel ajal. Võime lugeda Boriss Godunovist, Vale-Dmitri trooniletõusust, Portugali Vale-Sebastianist jt.
Rafael Sabatini
Ajaloolised ööd, III osa
1.В Pattude andeksandmine
Alfonso Henriques, Portugali esimene kuningas
1093. aastal tungisid Almoraviidide dünastia maurid kaliif Yusufi juhtimise all takistamatult Ibeeria poolsaarele, taasvallutades Lissaboni ja Santaremi läänes ning jõudes vallutustega Mondego jõeni.
Et astuda vastu sellele muhamedi vГµimu taaselustumisele, kutsus Kastiilia Alfonso VI ristiusumaade rГјГјtelkonna endale abiks. RГјГјtlite seas, kes kutsele vastasid, oli ka Burgundia krahv Henri (Robert`i, Burgundia esimese hertsogi pojapoeg), kellele Alfonso andis naiseks oma vallastГјtre Theresa, kelle kaasavaraks oli Oporto ja Coimbra maakond, ja tiitli Portugali krahv.
See on Portugali ajaloo esimene peatГјkk.
Krahv Henri võitles visalt, et kaitsta oma riigi lõunapiire mauride sissetungi eest kuni oma surmani 1114. aastal. Pärast seda sai tema lesk Theresa Portugali asevalitsejaks nende poja, Alfonso Henriquesi täisealiseks saamiseni. Olles väga tarmukas, leidlik ja auahne naine, pidas ta edukalt sõda mauride vastu ja rajas igal viisil vundamenti, millele tema poeg pidi hakkama ehitama Portugali kuningriiki. Kuid tema sõge kiindumus ühte oma rüütlisse – don Fernando Peres de Travasse – ja liigsed auavaldused, millega naine teda üle külvas, tekitasid Theresale uues riigis vaenlasi ja võõrutasid teda oma pojast.
Aastal 1127 tungis Kastiilia Alfonso VII Portugali, sundides Theresat tunnistama end oma süseräänina. Kuid Alfonso Henriques, nüüd seitsmeteistkümne aastane ja pealinna kodanikest täisealiseks ning valitsemissuutlikuks kuulutatud – keeldus viivitamatult oma ema alistumist tunnistamast ja kutsus järgmisel aastal kokku sõjaväe, et saata ema ja ta armuke maalt välja. Sõjakas Theresa avaldas vastupanu, kuni sai lüüa San Mamede lahingus ja vangi võeti.
***
Alfonso ei olnud enam poisike, kuigi vaid neli aastat olid möödunud sellest, kui ta lihtsa poisina oli kogu öö valvanud relvastatult Zamora katedraalis, oodates rüütliseisusse kuulutamise au oma nõolt, Kastiilia Alfonso VII-lt. Siiski peeti teda ristiusu rüütli musternäidiseks, auväärseks pojaks oma isale, kes on pühendanud oma elu uskmatute vastu võitlemisele, kus iganes neid leidus. Ta oli lihaseline, pikk ja nii tugev, et sellest Portugalis, mille asutaja ja esimene kuningas ta oli, tänaseni räägitakse. Ta oli erakordselt osav kõigis rüütellikes relvaharjutustes ja ratsutamiskunstis ning ta oli palju haritum – kuigi enamus sellest haridusest oli halvasti omandatud, nagu see lugu näitab – kui kaheteistkümnendal sajandil rüütlile kasulikuks või isegi kõlblikuks peeti. Kuid ta sobis oma ajaga, sest ühendas tulihingelise vagaduse lihaliku nõrkuse ja tormaka ülbusega, mis ta oma valitsusaja alguses kirikuvande alla viis.
Juhtus nii, et tema ema vangistus Roomale üldse ei meeldinud. Dona Theresal oli võimukaid sõpru, kes kasutasid Vatikanis tema nimel oma mõjuvõimu niimoodi, et Püha Isa – sobilikult eirates tema provokatsioonilist ja skandaalset ebaemalikku käitumist – pidas Portugali printsi käitumist laiduväärselt ebapojalikuks ja käskis tal dona Theresa kohe vangistusest vabastada.
Selle paavsti käsu, mis ähvardas sõnakuulmatuse korral kirikust välja heita, tõi noorele printsile Coimbra piiskop, keda ta oli oma sõbraks pidanud. Alfonso Henriques, alati keevaline ja kiiresti vihastuv, muutus sarlakpunaseks, kui kuulis seda järeleandmatut sõnumit. Tema tumedad silmad leegitsesid eakat vaimulikku jälgides.
„Sa käsid mul vabastada see tüliõhutaja, lasta Trava isandal jälle Portugali rahvast rõhuda?“ küsis ta. „Ja sa ütled mulle, et kui ma seda käsku ei täida, olen ma reetnud selle maa ja mind tabab Rooma needus? Ütled sa seda?“
Piiskop, väga erutatud, kahevahel – tundes kohustust Püha Tooli ees ja kiindumust printsi