Suur Keinplatzi eksperiment

Arthur Conan Doyle

Kogumikus on jutustused – "Suur Keinplatzi eksperiment", "Browni ja Pericordi kuulus mootor" ja "John Barrington Cowles".

Suur Keinplatzi eksperiment

Kõigist inimeses salapära tekitavatest teadustest ei huvitanud ükski õpetatud professor von Baumgartenit nii väga kui need, mis tegelevad psühholoogiaga ja teadvuse ning mateeria väheuuritud suhetega. Olles juba väljapaistev keemik ja üks Euroopa tähtsaimatest füsioloogidest, oli talle kergenduseks mõneks ajaks neist tähtsaist teadustest loobuda ning pühenduda inimhinge ja vaimu salapärase sideme uurimisele.

Kui ta oli noore mehena hakanud tegelema hüpnotiseerimise saladustega, paistis ta mõistus ekslevat kaoses ja pimeduses, välja arvatud siis, kui tema ette kerkis aeg-ajalt mõni tähtis selgitamatu ja seosetu fakt. Kui aastad möödusid ja väljapaistva professori teadmistepagas suurenes, sest teadmised tekitavad teadmisi, kui raha saadab huvi, siis hakkasid paljud asjad, mis alguses paistsid kummalised ja seletamatud, tema silmis teist kuju võtma. Uued mõtlemissuunad hakkasid talle tuttavaks muutuma ja ta märkas siduvaid lülisid seal, kus alguses paistis kõik olevat arusaamatu ja hämmastav.

Katsete abil, mis kestsid üle kahekümne aasta, saavutas ta faktilise aluspõhja, millele ta soovis ehitada uue täppisteaduse, mis hõlmaks hüpnotiseerimist, spiritualismi ja kõiki nende sugulasteadusi. Selles aitasid teda ta täpsemad teadmised loomapsühholoogia keerulisematest nüanssidest, mis tegelevad närviuuringute ja ajuga, sest Alexis von Baumgarten oli kuninglik arstiteaduste professor Keinplatzi ülikoolis ja tal olid kõik laboratoorsed võimalused oma väljapaistvate uurimuste läbiviimiseks.

Professor von Baumgarten oli pikk ja kõhn, kullitaolise näo ja terashallide silmadega, mis olid erakordselt säravad ja läbitungivad. Sügavad mõtted olid kurrutanud ta laupa ja kokku kiskunud ta rasked kulmud, nii et ta paistis pidevalt kulmu kortsutavat, mis jättis sageli inimestele temast eksliku mulje, sest kuigi range, oli ta heasüdamlik. Ta oli populaarne oma tudengite seas, kes kogunesid tema ümber pärast loenguid ja kuulasid innukalt ta kummalisi teooriaid. Sageli kutsus ta nende hulgast vabatahtlikke, et mõnda eksperimenti läbi viia, nii et viimaks oli kursusel vaevalt noormeest, keda ta professor poleks mingil ajal hüpnotiseerinud.

Kõigist noortest teadusejüngritest polnud ühtegi, kelle entusiasm olnuks sama suur kui Fritz von Hartmannil. Ta kaaslastele oli sageli tundunud imelik, et see metsik, hoolimatu Fritz, nii tormakas noormees, nagu iganes kunagi Reinimaalt tulnud, võiks pühendada oma aega ja vaeva, lugedes raskesti mõistetavaid töid ja aidates professorit tema kummalistes katsetes. Asi oli tegelikult selles, et Fritz oli taibukas ja ettenägelik noormees. Juba palju kuid tagasi oli ta armunud nooresse Elisesse, professori sinisilmsesse heledajuukselisse tütresse. Kuigi noormees sai tüdruku huultelt teada, et too pole tema vastu ükskõikne, polnud Fritz kunagi julgenud tema peresse ilmuda neiu kosilasena. Tal oleks raske olnud seda noort daami kohata, kui ta poleks püüdnud end professorile kasulikuks teha. Seepärast kutsuti teda sageli vanamehe majja külla, kus ta laskis endaga teha igasuguseid katseid niikaua, kuni tal oli võimalus saada üht säravat pilku Elise silmist või tema väikese käe üht puudutust.

Noor Fritz von Hartmann oli kena noormees. Ja pärast tema isa surma pidi tema omaks saama ka märkimisväärselt suur maatükk. Paljude jaoks oleks ta paistnud kõlvulise kosilasena, kuid proua ei tahtnud, et ta majas viibiks, ja pidas professorile aeg-ajalt loenguid, et too lubab niisugusel hundil nende lambukese läheduses hulkuda. Tõtt-öelda oli Fritz Keinplatzis kurikuulus. Kunagi ei toimunud mingit tüli või duelli või mingit muud üleannetust, kust noor reinimaalane osa ei võtnud. Keegi ei kasutanud keelt vabamalt ega ägedamalt, ei joonud rohkem ega mänginud kaarte sagedamini, keegi polnud ka laisem, kui välja arvata selles ühes asj