Operatsioon “Ogaline päike”

Siim Veskimees

Autori esikromaan jutustab põneva ja dramaatilise loo ennast muust galaktikast isoleerinud Nozila nimelise planeedi naasmisest suurde maailmade föderatsiooni. Seda püüab takistada omakasupüüdlik kaubandusliit, mispeale peab föderatsiooni salaluure asuma võitlusse kaupmeeste loodud tehisinimestega. Järgnevad peadpööritama panevas tempos arenevad seiklused – põgenemised tagaajajate eest, rohke märul, ähvardab puhkeda kosmosesõda Nozila pärast. Autor kujutab sündmusi keerukate luuremaailma mängude foonil.

Alustuseks – vana mõis maises metsakolkas

Järgnev on üks neist lugudest, mida sir Chaterate on mulle rääkinud neil õhtutel, kui ta jälle Maale peitu on tulnud ning kohalikke neljakümnest kraadist kangemaid vedelikke pruukinud rohkem, kui see vajalik või kasulik oleks. Annan jutustuse edasi nii, nagu ma sellest aru olen saanud, mis kindlasti võib kohati üsna naljakas olla, sest meie teadmised universumist on veel määratult viletsamad, kui kasvõi Nozila omad. Rangelt võttes on nad olematud, kuid ta on vihjanud, et see peaks lähiajal muutuma. Kätt südamele pannes – ma ei tea, miks ja kuidas, nagu ma ei tea, mis on „lähiaeg”. Ma ei tea väga paljusid asju – alates kasvõi sellest, mislaadi substants on see nõndanimetatud „Vega kindluse võti”, mis laseb temal (ja mingil hulgal temataolistel) siin käia ja kõik teised eemal hoiab. Tean vaid umbmääraselt, et inimese kohta on ta haruldaselt vana, nii vana, et ta üldiselt varjab oma iga, ja maavaldus, kus ta elab, on olnud tema või temasarnaste käsutuses üle neljasaja aasta. Omaette pikk lugu on ka see, kuidas ta palkas mu oma kohalikuks residendiks, mis, peab ütlema, on tulus ja üldse mitte pingutust nõudev amet.

Lihtsuse ja arusaadavuse huvides olen kõik ühikud teisendanud maisteks, niisamuti kui kõik nimed on foneetilised – neid tuleb hääldada nii, nagu nad kirjas on; ka Chaterate'ist on Zätereit saanud. Kirjeldatud maailmadel ei ole midagi ühist Maa kultuuridega, ent ometigi tegemist on inimsooga ja kauged assotsiatsioonid on vältimatud, illustreerides omal viisil fakti, et vaikne suhtlemine ja reisimine on toimunud kogu ajaloo vältel – „tekela” (tequila) ja „siesta” on ka sisult sarnased, „peiato” (peyote) assotsiatsioon on kaugem. Kus jutustuses nimetatud tähed ja planeedid täpselt asuvad? Kui ma rääkisin talle oma ideest neid ta heietusi kirjanduslikus vormis avaldama hakata, mõtles ta hetke ja hakkas siis naerma – et lasku ma käia; ja mul tuli selgelt meelde, kuidas ta oli kunagi maininud, et võtab alati Maalt kaasa meie ajalehti – et selliseid inimliku väikluse, valede ja lolluste kogusid naljalt mujalt ei leia. Seejärel aga rääkis ta mulle Hoidjatest (kes need veel on, sellest edaspidi) ja kuna me ei soovi viimastega pahandusi, pean nende reeglitest ja kokkulepetest kinni ning hoian osa täpset kontrollitavat informatsiooni enda teada.

Millal need sündmused toimusid? Kindlasti mitte väga ammu – usun, et kümme-viisteist aastat tagasi. Arvan nii ka selle järgi, et umbes kaheksa aastat tagasi kohtasin üht järgneva loo peategelast, Öäkki. Tollase lühikese külaskäigu ajal oli Chaterate'il oli kaasas vibalik noorepoolne mees, kes erinevalt temast endast ja teistest Interpoli kõikenäinud külma kõhuga agentidest – kasvõi Uangist – vahtis imestades ringi ja hüppas meetri kõrgusele, kui sipelgas tal üle jala kõndis. Mees ei osanud ühtki Maa keelt, nii et temaga vahetatud paari lause puhul sain praktiseerida oma interstellaarset standardkeelt.

Ma polnudki tegelikult sir Chaterate'i kõik need vahepealsed aastad näinud, aga iseenesest polnud selles midagi ebatavalist. Igatahes ta helistas, sõitsin kiiresti kohale ja sõime koos õhtust. Parasjagu oli september, ent ilmad tavatult soojad. Me istusime lahtisel rõdul, nautisime vaadet päikeseloojangus virvendavale orule ja lasime hea maitsta roogadel, mille kohapealsed mõisateenijad valmistanud olid. Viimastel muide polnud ei „mõisniku”, minu