Sasassa oru mГµistatus
Arthur Conan Doyle
Kogumik sarjast „Klassikalisi seiklusjutte” sisaldab lugusid „Sasassa oru mõistatus”, „Jackmani mäekuru pastor”, „Põhjanaela” kapten” ja „Kirurgi lugu”.
Arthur Conan Doyle
Sasassa oru mГµistatus
Sasassa oru mГµistatus
Kas ma tean, miks Tom Donahued hüütakse "Õnnelikuks Tomiks"? Jah, ma tean; ning tean rohkem, kui paljud hüüdnime tarvitajaist öelda võivad. Olen aja jooksul piisavalt ringi uidanud ning imelikke asju näinud, kuid ükski pole olnud kummalisem kui see, mil moel Tom teenis ära selle hüüdnime ning oma varanduse koos sellega. Sest mina olin tol ajal temaga koos. Kas räägin? Oh, muidugi, kuid see on pikavõitu ja väga veider lugu, seepärast täida oma klaas uuesti ja süüta veel üks sigar, kuni ma püüan jutulõnga lahti kerida. Jah, see on kummalisem kui mõned haldjajutud, mida ma kuulnud olen, kuid see on tõsi, sir, iga sõna sellest. Koloonia neemel elab praegu mehi, kes seda mäletavad ja võivad mu sõnu kinnitada. Seda lugu on palju kordi buuride hüttides tule ümber räägitud, alates Orange'i osariigist kuni Griqualandini välja, jah, ja võsastikus ning teemandiväljadel ka.
Praegu olen tahumatuvõitu, sir, kuid kunagi võeti mind vastu Middle Temple'isse ja ma õppisin seal advokaadiametit. Tom – halb õnn! – oli üks mu õpingukaaslastest, ja meil olid alles pöörased ajad, kuni meil lõpuks raha napiks jäi ning olime sunnitud oma niinimetatud õpingutest loobuma ja otsima mõnd paika maailmas, kus kaks noort tugevate käte ja sitke kehaehitusega selli võiksid endast jälje jätta. Noil päevil oli väljarännulaine Aafrika suunas alles alanud ja nii me mõtlesime, et meil oleksid parimad võimalused lõunas Koloonia neemel. Niisiis – et pikka juttu lühemaks teha – asusime laevaga teele ja meid pandi Kaplinnas maha, vähem kui viis naela taskutes, ning seal läksime lahku. Me proovisime kätt paljude asjade kallal ning meil olid oma tõusud ja mõõnad, kuid kui kolme aasta möödudes juhus meid põhja poole viis ja me taas kohtusime, olime, pean kahjuks ütlema, peaaegu sama täbaras olukorras kui alustadeski.
Nojah, see polnud just suurem asi algus ning me olime väga masendatud, nii masendatud, et Tom rääkis Inglismaale tagasiminekust ning ametnikukoha otsimisest. Sest saad aru, me ei teadnud, et olime maha mänginud kõik oma kehvemad kaardid ning et trumbid pidid veel välja ilmuma. Ei, me arvasime, et meile jagatud kaardid olid läbinisti halvad. Koht, kus me olime, oli väga üksildane, seda asustasid vähesed laiali pillutatud farmid, mille majad olid palkaiaga kindlustatud ja tarastatud, et neid kahvrite eest kaitsta. Tom Donahuel ja mul oli võsastikus väike hütt, kuid kuna teati, et meil pole mingit vara ning et oleme oma revolvritega osavad, polnud meil eriti vaja karta. Seal me siis ootasime, tegime juhutöid ning lootsime, et midagi välja ilmub. Nojah, pärast seda, kui me olime seal umbes kuu aega olnud, ilmuski ühel teatud ööl välja midagi, mis oli meie edu aluseks, ning sellest ööst, sir, ma kohe sulle rääkima hakkangi. Ma mäletan seda hästi. Tuul ulgus ümber majakese ning vihm ähvardas meie algelise akna lõhkuda. Koldes oli meil praksumas ja sisisemas suur tuli, mille kõrval ma piitsa parandades istusin, samal ajal kui Tom lebas oma naril ning kurtis lohutamatult juhuse üle, mis teda säärasesse paika saatnud oli.
"Pea püsti, Tom – pea püsti," ütlesin mina. "Keegi ei tea kunagi, mis teda ees võib oodata."
"Halb õnn, halb õnn, Jack," vastas ta. "Olen alati olnud üks õnnetu peni. Olen olnud kolm aastat siin sellel jälestusväärsel maal, ning ma näen äsja Inglismaalt tulnud mehi, kes kõlistavad taskutes raha, samal ajal kui mina olen sama vaene kui randumise ajal. Ah, Jack, kui tahad pead vee peal hoida, vana sõber, pead õnne proovima ilma minuta."
"Rumalus, Tom, sul on täna lihtsalt halb tuju. Kuid kuula! Keegi tuleb. Sammude järgi otsustades Dick Wharton; tema oskab sind lõbustada, kui keegi seda üldse suudab."
Just siis, kui ma seda