Iiri haldjalegende ja muinasjutte

Rahvaluule

"Torupillide, haldjate ja hiiglaste" autori haldjajutte, kus härjapõlvlased pakuvad peidetud varandusi ja rüüstavad veinikeldreid. Haldjad varastavad lapsi ja jätavad nende asemele vahetisi. Kõige vaimukam lugu aga räägib peata ratsanikust, kellele hakkab meeldima üks uljas ratsutaja.

Haldjavasika mägi

Tipperarys asub üks kõige erakordsema kujuga mägesid terves maailmas. Selle tipp meenutab hooletult pähe heidetud öömütsi, nagu võib hommikul ärgates olla. Otse tipus on majake, kus tavatses leedi, kes selle ehitada laskis, oma sõpradega pidutseda, kuid see juhtus kaua pärast haldjate aega ja arvan, et nüüd on see maha jäetud.

Kuid enne, kui majake oli ehitatud või sinna kõrvale põld külvatud, oli selle künka tipu lähedal üks suur karjamaa, kus karjane veetis oma päevi ja öid karja keskel. See paik oli endine haldjate maa ning see hea rahvas oli vihane, et paiku, kus nad olid kergelt ja graatsiliselt hüpanud, trampisid pullide ja lehmade rohmakad sõrad. Karja ammumine kõlas nende kõrvus kurvalt, mäe haldjakuninganna otsustas isiklikult uustulnukad minema ajada ning ta mõtles välja niisuguse asja. Kui saabusid lõikusööd, kuu säras eredalt üle künka, kari lamas vaikselt ning uniselt ja mantlisse mässitud karjane rõõmustas oma südant tema kohal vilkuvate tähtede hiilgavas seltskonnas, tuli haldjapealik tema juurde ja tantsis tema ees, kord ühel kujul, kord teisel, kuid alati inetult ja hirmuäratavalt. Kord tuli ta suure hobusena, kel olid kotkatiivad ja draakoni saba, kes valjult sisises ja tuld sülitas. Siis muutus ta väikeseks lombakaks meheks pulli pea ja virvatulega tema ümber mängimas. Siis suureks ahviks pardijalgade ja kalkunisabaga. Kuid võtaks terve päeva, et kirjeldada kõiki kujusid, mis ta võttis. Ja siis ta möirgas või hirnus või sisises või röökis või ulgus või huikas, nagu maailmas keegi polnud kunagi kuulnud kedagi möirgavat, hirnuvat, sisisevat, röökivat, ulguvat või huikavat. Vaene karjus võis katta oma näo ja kutsuda appi kõiki pühakuid, kuid sellest polnud kasu. Ühe hingetõmbega puhus haldjas karjuse suure mantli minema ega lubanud seda silme ees hoida ning ükski taevane pühak ei pööranud mehele vähimatki tähelepanu. Ja mis asja hullemaks tegi, karjus ei suutnud liigutada; ei, ega isegi silmi sulgeda, vaid pidi liikumatuks jääma, teadmata missuguse jõu sunnil, vahtides neid kohutavaid vaatepilte, kuni ta juuksed peas mütsi kämblajagu kõrgemale tõstsid ja ta hambad pidid plagisemisest suust kukkuma. Ja kari trampis hullunult, nagu hammustaksid neid parmud, ja see kestis, kuni päike tõusis künka kohale.

Vaene kari kuhtus vähesest puhkusest ja toit ei aidanud neid; pealegi juhtus nendega lõputult õnnetusi. Ei möödunud öödki, kui mõni neist poleks kuristikku kukkunud, viga saanud või surnud. Mõned võisid kukkuda jõkke ja uppuda, lühidalt, õnnetustel polnud lõppu. Kuid mis oli kõige hullem, keegi ei tahtnud neid öösiti karjatada. Üks haldja külaskäik ajas kõige julgemadki peaaegu hulluks. Maaomanik ei teadnud, mida teha. Ta pakkus kahekordseid, kolmekordseid, neljakordseid palku, kuid ei leidnud ühtegi meest, kes läinuks raha eest vastu hirmsale haldjale. Too rõõmustas, et ta plaan oli hästi läbi läinud, ja jätkas oma trikke. Kari lahjus järk-järgult ja ükski mees ei julgenud enam nägu näidata, seepärast tulid haldjad hulgakesi tagasi ja tantsisid sama hoogsalt kui varemgi, rüübates tammetõrudelt kastetilku ja süües oma einet suurematelt seenekübaratelt.

“Mida küll teha?” mõtles vaene farmer asjatult. Ta leidis, et ta varandus vähenes iga päevaga, ta rahvas oli hirmunud ja maksupäev lähenes. Polnud ime, et ta paistis süngena ja kõndis leinaliselt mööda teed. Kuid selles maailma otsas elas mees nimega Larry Hoolahan, kes mängis torupilli paremini kui ükski teine viieteistkümnes kihelkonnas. Rändav, lõbus kergats oli Larry, ega kartnud midagi. Andke talle palju joodavat ja ta ei karda kuraditki. Ta võis kasv