Holmesi mГјsteeriumid
Mark Twain
Kogumik pastiЕЎЕЎe.
Mark Twain
Holmesi mГјsteeriumid
TAGAOTSITAV MEES
Arthur Whitaker
Kord hilissügisel üheksakümne viiendal aastal sain õnneliku juhuse tõttu osa võtta veel ühest mu sõbra Sherlock Holmesi vaimustavast juhtumist. Mu naine oli end juba mõnda aega halvasti tundnud ja viimaks õnnestus mul teda veenda, et ta veedaks puhkuse Šveitsis koos oma vana koolisõbra Kate Whitneyga, kelle nimi võib meenuda seoses kummalise juhtumiga, mille olen juba jäädvustanud nime all “Väändunud huulega mees”. Mu praksis oli palju suuremaks muutunud, olin palju ja kõvasti töötanud ning polnud kunagi tundnud suuremat vajadust puhkuse ja vahelduse järele. Õnnetuseks ei saanud ma küllalt kauaks töölt puududa, et Alpidesse minna. Lubasin siiski naisele, et võtan mingil ajal nädalaks või kümneks päevaks puhkust. Ainult sel tingimusel nõustus ta minema Šveitsi, kuhu ma nii väga tahtsin teda saata. Üks mu parimaid patsiente oli sel ajal väga kriitilises seisus ja alles siis, kui august oli möödas, hakkas ta tasapisi tervenema. Tundes siis, et võin jätta oma praksise rahuliku südamega locum tenens’i kätesse, hakkasin mõtlema, kuidas oleks kõige parem veeta puhkust ja saada vaheldust, mida nii vajasin.
Peaaegu otsekohe tuli mulle pähe, et võiksin üles otsida oma vana sõbra Sherlock Holmesi, keda ma polnud näinud juba mitu kuud. Kui tal pole käsil mingit tähtsat juurdlust, annan oma parima, et veenda teda kaasa tulema.
Juba pool tundi pärast selle otsuse tegemist seisin tuttava vana Baker Streeti toa lävel.
Holmes lamaskles sohval, selg minu poole, tuttavas hommikumantlis ja vana kanarbikujuurest piip suus nagu endiselgi ajal.
“Tule sisse, Watson,” hüüdis ta ringi vaatamata. “Tule sisse ja ütle mulle, mis head tuuled sind siia toovad?”
“On sul alles terav kõrv, Holmes,” ütlesin. “Ma ei usu, et mina oleksin nii kergesti sinu samme ära tundnud.”
“Ega mina sinu omi,” ütles ta, “kui sa poleks üles tulnud mu halvasti valgustatud trepist, kaht astet korraga võttes, vana kaasüürilise kodususega. Ka siis ei võinud ma veel kindel olla, aga kui sa komistasid uuele matile ukse ees, mis on olnud seal peaaegu kolm kuud, siis oli muidugi kõik selge.”
Holmes tõmbas kaks või kolm diivanipatja virnast, millel ta lebas, ja heitis need tugitooli. “Istu, Watson, ja tunne end mugavasti; sigarette leiad kella tagant karbi seest.”
Kui ma tegin, nagu ta ütles, vaatas Holmes kelmikalt minu poole. “Kardan, et pean sulle pettumuse valmistama, mu sõber,” lausus ta. “Sain vaid pool tundi tagasi telegrammi, mis takistab mul tulemast väikesele reisile, kuhu sa minna soovid.”
“Tõesti, Holmes,” ütlesin, “kas see ei lähe sinu arust pisut liiga kaugele? Hakkan kartma, et oled petis ja teeskled loogika kasutamist, olles tegelikult tavaline selgeltnägija!”
Holmes itsitas. “Tunnen sind nii hästi, et see on absurdselt lihtne,” ütles ta. “Su vastuvõtuaeg on viiest seitsmeni, kuid kell kuus jalutad sa naeratades minu tuppa. Seepärast peab sul olema asendaja. Sa näed hea välja, kuigi oled väsinud, nii et ilmselt oled sa puhkusel või just puhkama minemas. Kraadiklaas, mis su taskust välja piilub, näitab, et oled täna ringkäigul käinud, seepärast on üsna selge, et puhkus hakkab homme. Kui sa niisuguses olukorras kiirustad minu ruumidesse – mida sa, Watson, muide pole külastanud peaaegu kolm kuud – uus Bradshaw ja reisijuhid mantlitaskust välja ulatumas, siis on rohkem kui tõenäoline, et sa oled tulnud mõttega koos reisile minna.”
“See on kõik täiesti tõsi,” ütlesin ja selgitasin talle paari sõnaga oma plaane. “Ja ma olen väga pettunud, et sa ei saa kaasa tulla.”
Holmes tõstis laualt telegrammi ja vaatas seda mõtlikult. “Kui vaid uurimine, mida see tõotab, oleks niisama huvitav kui need, mida oleme koos läbi teinud, siis ei teeks mulle miski rohkem rõõmu kui sinu kaasatulek, kuid tõesti, ma kardan sind