Osirise silm

R. Austin Freeman

Osirise silm on üks R. Austin Freemani kõige esimestest krimiromaanidest (ilmunud 1911). Mõistatust lahendab Freemani meeliskangelane doktor Thorndyke – kohtumeditsiini asjatundja ja elav entsüklopeedia. Mõistatus seisneb ühe mehe salapärases kadumises, mis toob esialgu kaasa lihtsalt perekondlikku tüli ja kemplemist. Lugu muutub aga pahaendelisemaks, kui kadunud mehe asemel hakkavad siit-sealt välja ilmuma kellegi kondid. Doktor Thorndyke aimab nii mõndagi, kuid aumehena ei süüdista kedagi enne, kui on saanud kindlaid tõendeid. Nõnda tuleb kõigil esialgu ise nuputada või kobada pimeduses, mis näib üha mustem ja hädaohtlikum.

R.В Austin Freeman

Osirise silm

1

KADUNUD MEES

St Margareti haiglakool võis oma meditsiiniõiguse ehk – nagu seda sagedamini nimetatakse – kohtumeditsiini õppejõu üle uhkust tunda. Paljudes koolides määrati sellistele ametikohtadele õppejõud, kes polnud teiste ainete jaoks küllalt pädevad, kuid meie koolis oli olukord vastupidine. John Thorndyke polnud mitte ainult oma ala entusiast ja laialdaste teadmiste ning hea mainega mees, vaid ka erakordne õpetaja, kes andis oma ainet edasi elavalt ja köitvalt ning kellel näis olevat lõputult õppematerjale. Ta mäletas kõiki erakordseid juhtumeid, mida kunagi kuskil mainitud oli. Ükski fakt, olgu see keemiline, füüsikaline, bioloogiline või isegi ajalooline, mis võis kohtumeditsiini vaatevinklist vähegi midagi tähendada, ei jäänud tal kahe silma vahele ning ka tema enda mitmekesine ja märkimisväärne kogemustepagas näis olevat ammendamatu. Üks tema lemmikmeetodeid, mille abil võrdlemisi kuivi teemasid huvitavaks ja eluliseks muuta, oli analüüsida ja kommenteerida kaasaegseid juhtumeid, mida ajalehtedes mainiti (pidades muidugi alati silmas sündsust nii kommete kui ka seaduse seisukohalt), ning just sel moel tutvusingi ma esmakordselt hämmastava sündmuste käiguga, mis hiljem mu elu tugevasti mõjutas.

Äsja lõppenud loengus oli käsitletud üsna keerukat pärimisõiguse küsimust. Enamik üliõpilasi oli saalist juba lahkunud, kuid ülejäänud olid kogunenud ümber õppejõu laua, et kuulata doktor Thorndyke’i isiklikke kommentaare, mida ta sellistel puhkudel vaba vestluse vormis pakkus, nõjatudes ise lauaäärele ja suunates oma juttu justkui tükile kriidile, mida ta näppude vahel hoidis.

«Pärijate kindlakstegemise probleemid,» ütles ta vastusena ühe üliõpilase küsimusele, «tekivad tavaliselt juhul, kui isiku surnukeha on olemas ja kättesaadav, või juhul, kui surma asetleidmine ja selle umbkaudne aeg on kindlaks tehtud. Kuid analoogseid probleeme võib tekkida ka juhul, kui ühe isiku surnukeha pole võimalik leida või kui surma asetleidmise üle otsustatakse kaudsete tõendite põhjal. Sellisel juhul on põhiline küsimus, millele tuleb vastus leida, milline oli viimane ajahetk, millal inimene tõestatavalt veel elus oli. Sellele küsimusele leiab vastuse sageli kõige triviaalsematest ja tähtsusetumatest faktidest. Tänahommikuses lehes kajastati ühte juhtumit, mis seda hästi illustreerib. Üks härrasmees on jäljetult kadunud. Viimati nägi teda teenija, kes töötab tema sugulase majas, kuhu mees külla oli läinud. Juhul, kui härrasmees enam kunagi välja ei ilmu, olgu elusa või surnuna, muutub küsimus, mis hetkel ta tõestatavalt veel elus oli, hoopis küsimuseks, kas ta kandis ühte teatud ehet, kui ta oma sugulast külastas.» Ta tegi väikese pausi ja silmitses mõtlikult kriidijuppi oma peos ning jätkas seejärel, teadlik ootusärevast huvist, millega teda jälgiti:

«Selle loo asjaolud on vägagi kummalised, võib isegi öelda, et mõistatuslikud, ja juhul kui nad peaks põhjustama juriidilisi vaidlusi, tekib ilmselt tõsiseid komplikatsioone. Kadunud härrasmees, mister John Bellingham, on arheoloogide seltskonnas tuntud. Ta naasis hiljuti Egiptusest ning tõi sealt kaasa väga kena kollektsiooni antiikesemeid, millest mõned loovutati muuseas Briti muuseumile, kus neid nüüd näha võib. Pärast seda, kui ta oli teatav