Ilusaid lugusid Shakespeareilt

Edith Nesbit

Sellesamusesse raamatusse on koondatud osa Shakespeare'i lugudest, mis Edith Nesbit laste jaoks ümber jutustas: Romeo ja Julia, Suveöö unenägu, Veneetsia kaupmees, Kuningas Lear, Tõrksa taltsutus, Macbeth, Palju kära ei millestki, Othello, Nagu teile meeldib, Hamlet

ROMEO JA JULIA

Kord elasid Veronas kaks suurt perekonda nimega Montecchi ja Capuletti. Nad olid mõlemad üsna rikkad ja mõistlikud perekonnad. Kuid ühes asjas olid nad äärmiselt rumalad. Nende kahe perekonna vahel oli vana, vana tüli, ja selle asemel, et asja ära lahendada, nagu targad inimesed ikka, tegid nad tülist midagi lemmikloomasarnast ega lasknud tal surra.

Nii et Montecchi ei rääkinud Capulettiga, kui nad tänaval kohtusid, ega Capuletti Montecchiga – või kui nad rääkisid, ütlesid nad jõhkraid ja ebameeldivaid asju, mis lõppesid sageli võitlusega. Ja nende sugulased ja teenrid olid just sama tobedad, nii et Capuletti-Montecchi tülist tekkis tihtipeale kaklusi, duelle ja muid samasuguseid ebamugavusi.

Kord aga korraldas vana Capuletti, Capulettide perekonna pea, suurejoonelise õhtusöögi ja ta oli nii külalislahke, et lubas sinna tulla kõigil, välja arvatud muidugi Montecchid. Kuid oli üks noor Montecchi nimega Romeo, kes tahtis väga olla seal, sest sinna oli kutsutud Rosaline, leedi, keda ta armastas. See leedi polnud kunagi tema vastu lahke olnud ja Romeol polnud mingit põhjust teda armastada, kuid asi oli selles, et ta lihtsalt tahtis kedagi armastada, ja kuna ta polnud näinud õiget leedit, pidi ta armastama valet. Seepärast tuligi ta Capulettide suurele peole koos oma sõprade Mercutio ja Benvolioga.

Vana Capuletti tervitas teda ja ta kaht sõpra väga lahkesti ja noor Romeo liikus ringi uhkes sametisse ja satiini riietatud rahvahulgas, kus meeste mõõgapidemed ja kraed olid juveelidega kaunistatud, leedidel olid kaelas ja käsivarrel säravad kalliskivid ning nende säravail vöödel olid hinnalised kivid. Ka Romeo oli oma parimais riideis, ja kuigi ta kandis musta maski silmade ja nina ees, võis igaüks näha tema suu ja juuste ja peahoiaku järgi, et ta oli palju ilusam kui ükskõik kes selles toas.

Viimaks nägi ta tantsijate hulgas nii ilusat ja armastusväärset leedit, et ta ei mõelnud sellest hetkest peale enam kordagi Rosaline’ile, kellesse ta oli enda arvates armunud olnud. Ja kui ta vaatas seda teist kena leedit, kui too tantsis oma valges satiinkleidis ja pärlites, paistis kogu maailm temaga võrreldes tühise ja väärtusetuna. Ta ütles seda endamisi, kuid Tybalt, leedi Capuletti nõbu, kuulis tema häält ja tundis ta ära. Tybalt läks väga vihaselt oma onu juurde ja rääkis talle, et Montecchi oli kutsumata peole tulnud, kuid vana Capuletti oli liiga hea härrasmees, et olla ebaviisakas kellegi vastu tema enda katuse all, ja ta käskis Tybaltil vakka olla. Kuid noormees ootas vaid võimalust Romeoga tülitsemiseks.

Vahepeal suundus Romeo ilusa leedi poole, rääkis talle mahedate sõnadega, et ta armastab teda, ja suudles teda. Just siis saatis tüdruku ema tema järele ja Romeo sai teada, et leedi, kellega ta suured lootused seotud olid, oli Julia, vana Capuletti, ta vihavaenlase tütar. Nii et Romeo lahkus peolt üsna kurvalt, kuid sellest hoolimata armunult.

Siis kГјsis Julia oma ammelt:

„Kes oli see härra, kes ei tantsinudki?”

„Tema nimi on Romeo, ta on Montecchi, meie vihavaenlase poeg,” vastas amm.

Siis läks Julia oma tuppa ja vaatas aknast välja üle ilusa rohelise aia, kus säras kuu. Ja Romeo oli selles aias peidus puude vahel, sest ta ei tahtnud enne ära minna, kui polnud püüdnud teda uuesti näha. Ja seejärel Julia – teadmata, et ta oli seal – paljastas valjult oma salajasimad mõtted ja ütles vaiksele aiale, et ta armastab Romeod.

Romeo kuulis seda ning oli äärmiselt rõõmus. Olles peidus, vaatas ta üles ja nägi Julia ilusat nägu kuuvalgel, mida raamisid õitsvad ronirohud, mis tema akna ümber kasvasid, ja kui Romeo kuulas ja vaatas, tundus talle, nag