Lord Falconbridge

Arthur Conan Doyle

Kogumik Sherlock Holmsi lugude autorilt, kus juttu tuleb noorest poksijast, kel seisab ees ennekuulmatutel tingimustel poksimatЕЎ, juhtumist merel, kus naisele paistab ilmuvat tema surnud abikaasa jt.

Lord Falconbridge

Tom Cribb, Inglismaa meister poksis, oli lõpetanud aktiivse tegevuse kahe kuulsa matšiga, kus tema vastaseks oli võimas Molineux. Seejärel ostis ta Pantoni tänava nurgal Haymarketil endale pansionaadi, mille nimi oli “Üksmeelsed Käed”. Selle võõrastemaja riivistatud ukse taga oli roheline riidega kaetud toauks, mis viis suurde punase tapeediga ruumi, mida kaunistasid paljud spordialased leheväljalõiked, mitmed karikad ja vööd, mis olid kuulsa poksitšempioni võiduka karjääri hinnalised trofeed. Siin käisid koos ta kaaspoksijad, eriti need, kes olid vaesed või hädas, sest meistri heldus oli üldtuntud ja ükski mees tema elualalt ei pöördunud kunagi ta ukselt tagasi rõõmustavate sõnade või tubli eineta, mis tema olukorda parandaks. Selles õdusas miljöös oli neil tänapäeva korintlastel kombeks koguneda, et arutada Tom Cribbi suurepäraste veinide maitseomadusi, minevikumatše, oodata uudiseid ning aidata neil uudistel tekkida.

Kõnesoleval hommikul, 25. augustil 1818, olid selles kuulsas õdusas nurgakeses vaid kaks meest. Üks oli Cribb ise – sama vormis nagu seitse aastat tagasi, kui oma viimaseks võistluseks treenides oli ta jooksnud koos kapten Barclayga nelikümmend miili päevas kõrgustikuteedel. Laiaõlgne, tõmmu ja pikk, kaalus ta pisut vähem kui sada kolmkümmend kilo, kuid ta range, tugevate joontega nägu ja säravad silmad näitasid, et profipoksija vaim polnud veel päriselt kadunud hotellipidaja mugavas elus. Kuigi kell polnud veel üksteist, seisis tema ees suur kann heledat õlut ja ta tegeles suure musta tubakajupiga, lõigates sellest tükke ja hõõrudes neid oma mõhnaliste sõrmede vahel pulbriks. Hoolimata oma meeleheitlikke võitlusi täis minevikust, paistis ta olevat see, kes oli – heasüdamlik, auväärne majaperemees, seadusekuulekas ja lahke, õnnelik ja heal järjel olev mees.

Ta kaaslane polnud siiski mingil juhul sama meeldivas olukorras ja ta näol oli hoopis teistsugune ilme. Ta oli pikk ja hea kehaehitusega mees, umbes viisteist aastat noorem kui tšempion, ning meenutas oma isandliku peahoiaku ning kena õlajoonega midagi sellest mehelikust ilust, mis oli iseloomustanud Cribbi tema parimail aastail. Igaüks, kes talle näkku vaatas, võis näha, et ta oli elukutseline poksija, ning igaüks, kes vähegi kujutlusvõimet omas, võis tunnistada tema kena, graatsilist hoiakut ja lihaselist keha nähes, mis oli meeter kaheksakümmend pikk ja kaheksakümmend kilo raske, et see mees oli alustanud oma karjääri eelistega, mis pidid teda kaugele viima, kui selle taga seisaks vaid tahtejõud ja otsusekindlus. Tom Winter või Spring, nagu ta end kutsuda lasi, oli tulnud Herefordshire’is paljude koduste võitudega, millele olid järgnenud kaks võitu Londoni hirmuäratavate raskekaallaste üle. Kuid kolm nädalat tagasi oli teda võitnud kuulus Painter ja see tagasilöök oli mõjunud noormehe vaimule halvavalt.

“Pea püsti, semu,” ütles tšempion, vaadates oma puhmaskulmude alt kaaslase nukrat nägu. “Tõesti, Tom, sa võtad seda liiga südamesse.”

Noormees oigas, kuid ei vastanud. “Teisedki on peksa saanud enne sind, ning siiski jõudnud Inglismaa meistritiitlini. Siin istun mina selle tiitliga. Kas ei saanud ma peksa George Nichollsilt 1805. aastal? Ja mis siis? Võitlesin edasi ja siin ma olen. Kui Suur Must tuli Ameerikast, polnud see mitte George Nicholls, kelle järele nad saatsid. Ütlen sulle – võitle edasi, ning George’i nimel, ma veel näen sind oma kingades!”

Tom Spring raputas pead. “Mitte kunagi, kui pean selleks sinuga poksima, Paps.”

“Ma ei saa seda tiitlit igavesti hoida, Tom. See oleks terve mõistuse vastane. Panen selle maha kogu Londoni ees Fives Courts’is järgmisel aastal, ja see oled sina, kellele ma tahan seda anda