Pilvelinnuste ajastu langus

Siim Veskimees

“Pilvelinnuste ajastu langus” viib lugeja haaravasse ja tempokalt arenevasse seiklusesse läbi erinevate fantastiliste paralleelmaailmade.

Siim Veskimees

Pilvelinnuste ajastu langus

Tahaksin tänada Teid kõiki, kes Te – kas teadlikultvõi mitte – olete teinud minu elu piisavalthuvitavaks ja elamisväärseks, jättes sealjuuressiiski aega ka kirjutamise tarbeks – ja sedaviimast kindlasti vastupidiselt Teie püüdlustele!

Eraldi tahaksin tänada Teid, veidraid kahejalgseid, kes Te selle raamatu tegelaste prototüüpideksolete olnud. Ja eriti naissoost tegelaste puhullubatagu mul jääda diskreetselt umbisikuliseks –et pääseda hiljem hulga täiendavate selgitusteandmisest…

Täpsemalt julgen mainida ehk vaid toda tibi, kellenime ammu unustanud olen, kuid kes hääletas muauto peale ja kellelt sain Peeter Krosmannitelefoni – tema joonistas selle suurepärasekaanepildi.

Eraldi tänaksin Rauli, kes mu teksti kohutavaltpunaseks sodis ja Evat, kes selle lõpuks Teieni tõi.

S. V.

Purunev munakoor

Õhtu hakul oli hakanud puhuma tuul. See oli vastik rebiv tuulevinu, mis tuli üle Jõuluvanamaa elamiskõlbmatute jäätunud tasandike, kogus merel niiskust ja keerutas peaaegu inimliku õelusega paneelmajade vahel, torkides külmi pistodasid sisse igast praost, mis riietesse olid jäänud ja kittides nutmaajavalt rõlge pooljäätanud lögaga kinni silmnäo bussipeatusest kojuruttavatel pereemadel ja koolilastel. Sellistel õhtutel ei käida väljas. Istutakse oma igavalt sarnastes magamissahtlites, tülitsetakse pereliikmetega ja vahitakse võõrast väljamõeldud elu kinnisest helendava esiküljega purgist. Teismelised veedavad aega oma viljatute unistustega ja neist nagu õhust läbi vaatavad pereisad otsivad külmutuskapist õlut. Sellistel õhtutel taotakse aega surnuks ja pead vastu seina, kasvab ilgete, mitte millegagi põhjendatud kuritegude ja enesetappude arv.

Mina pisut üleküpsenud ja õige varsti ka formaalselt küpseks tunnistatava üliõpilasena ei olnud enam laste ja veel täiskapjade poolel. Tuul ulus akende taga, pannes kardina kõikuma, tuju oli allpool elatusmiinimumi, telekast ei tulnud midagi, konjak ei hakanud pähe, ükski kuivama pandud magavsõber ei tõstnud toru ja millegi asjalikuga tegelda ei olnud jõudu ega viitsimist. Must masendus lõi pea kohal kokku. Veel kaks kanget kokteili, tao pihku ja jää magama – võtsin ma kokku selle, mis elul mulle parajasti pakkuda oli.

Keskmise osa jätsin vahele ja uni ei tulnud. Vahtisin fokuseerimata pilguga telekat, kus eriliselt võimatu ja ilustatud iseloomuga võmm järjekordsetele kurikaeltele ära tegi. Hajameelselt kerisin iga minut kanalid läbi, aga mujalt tuli sisutut iba, imbetsilseid mänge ja lõuna-ameeriklaste vesistamist, nii et jõudsin jälle politseinike juurde tagasi, nemad vähemalt tulistasid aeg-ajalt, kui pateetilise möga ajamisest aega üle jäi.

Siis ühel hetkel oli midagi teisiti. Kui palju oli selles tegelikku kirgastumist, palju tagantjäreletarkust, meenutades hetke, mis muutis kogu mu elu, ei saa ma iial teada, kindel võin olla vaid ootamatult tekkinud arusaamises, et olen kuidagi eriliselt ergastatud seisundis. Pea töötas nagu tühikäigul mootor, genereerides lollusi, pildid ja mõttekatked keerlesid vilksatavas ringmängus, teadvus oli terav ja selge. Ning korraga tajusin ma kutset, Teise olemasolu. Minu teadvusvälja oli tunginud midagi, mis tegutses omasoodu ja mille üle mul polnud võimu. See lasi end rahulikult uurida. See – ja juba algavad raskused! – ei olnud millegagi kirjeldatav, sel ei olnud ei nägu ega kuju ega asukohta. See oli minu teadvuse serval ja ma teadsin, et see, või pigem ta, on teine, võõras mõistus.

Mõnda aega ma ainult uurisin seda enneolematut fenomeni, ja tema lihtsalt jälgis mind, siis – oh vaene keel! – ta tuli lähemale ja saatis minuni omi mõtteid, ta informeeris mind oma olemasolust ja headest kavatsustest ja palus tähelepanu. Kogu see asi oli nii võõrik, et kohe tuli tagasilöök. Ehmatava selguse