EnnesГµjaaegne kullakarva. Kuu Ordu 2061. aasta sГµja esimene raamat

Siim Veskimees

Meie selja taha on jäänud meeletu XX sajand. Sajand, mis algas Belle Époque’iga ja juhtis meid läbi kahe maailmasõja õuduste, totalitarismi massimõrvade ja poolesajandise külma sõja aatomi- ja arvutiajastusse. Sajand, mis algas auru, üksikute autode, esimeste elektrilampide ja unistusega lendamisest. Sajand, mis tegelikult tõi meid primitiivsest mullas sonkimisest räniajastusse – virtuaalreaalsuse, ülemaailmsete võrkude, geenitehnoloogiate ja geostatsionaarsete satelliitide ajastusse. Mis saab edasi? Kas me suudame samas tempos edasi minna või ootab meid tagasilangus, sest fossiilne kütus, see tagastamatu hiigellaen, mille baasil on sündinud ja kasvanud tänane tsivilisatsioon, hakkab otsa lõppema? Kuu Ordu on üks võimalik vastus… kuigi see eeldaks midagi, mis ümberringi vaadates ilmvõimatu tundub – terve mõistuse võitu. Kuu Ordu jätkab sealt, kus meil näib kõik pooleli jäävat – kõige kiuste lähevad nad Kuule, viivad seal läbi hulga ohtlikke katseid ja saavutavad ülekaalu aatomitehnoloogiates. Mõnda aega talutakse seda rahulikult, sest esiteks on neid käputäis ja teiseks saavad kõik sellest kasu. Kuid tasapisi hiilib suurriikidele kohale tõdemus, et Kuu Ordu ei ole enam pateetiline protest. Et nad on kosmose energiakülluses kosunud ja muutunud ohtlikuks. Kuu Ordu saab sellest ise ka suurepäraselt aru ja on omaltki poolt valmistunud – sõjaks. Ja 2061. aasta sügisel see algabki.

Siim Veskimees

EnnesГµjaaegne kullakarva Kuu Ordu 2061. aasta sГµja esimene raamat

PГјhenduse asemel

There are those who fail, there are those who fall,

There are those who will never win,

Then there are those who fight for the things they believe,

And these are men like you and me.

    (Chris de Burgh, „Snows of New York”)

On kaotajaid, on loobujaid,

on neid, kel eal ei vea,

kuid ikka on ka vГµitlejaid

nagu meie sinuga.

„Lahinguväljal näeme, raisk!”

В В В В VГµi Kuu Ordus.

SV

Saateks – Mina, Kuu ja Ordu

Ma kasvasin ajal, mil nii USA kui tollane Nõukogude Liit pürgisid kosmosesse; jõudumööda tegid seda mitmed teisedki. Jah, nad kõik tegid seda põhiliselt sõjalistel eesmärkidel, sest ülekaalu saavutamine kosmoses oli maailmavalitsemise võti. Muidugi võib öelda, et kosmoselennud andsid lisaks prestiižile ka teadussaavutusi ja igapäevaseski elus kasulikke leiutisi, kuid asja tuum oli ikkagi rakettides, millega aatomilaenguid ligimesteni toimetada.

Ent see küüniline tarkus ei vähenda karvavõrdki vaimustust, millega avatud silmade ja hingega lapsed kogu maailmas elasid kaasa kosmose hõlvamisele. See oli midagi tõeliselt suurt. See oli Tulevik. Me kõik teadsime, et see on loomulik, ainuvõimalik tee, mida mööda inimkond minema peab. Täna Kuu, homme Marss, ülehomme tähed.

Tähed.

Ja terve oma elu olen ma pidanud jälgima, kuidas see kõik soikub, hääbub ja kinni jookseb. Kuidas kõik see, mida me kohe ootasime, kuhugi ebamäärasesse kaugusse hajub. Muidugi ei ole maailm paigal seisnud, tõepoolest on olemas arvutid, millega töötas rannas Arthur C. Clarke’i raamatu järgi tehtud filmi „Kosmoseodüsseia 2001” peategelane, kuid Kuubaasi meil ei ole ja Jupiterile me ei lenda. Ärgem vähemalt petkem ennast – see kõik oleks võimalik, kui me vaid selles suunas tegutsenud oleksime!

Ma mõtlesin Kuu Ordu välja juba 70-ndate lõpus, koolipäevil. Siis, kui ameeriklased sulgesid oma Kuulendude programmi ja venelased valetasid, et pole kunagi sinna minna kavatsenudki. Just siis muide tulid filmid-seriaalid nagu Star Wars, Battlestar Galactica, Space 1999 ja Star Trek (see viimane oli muidugi küll juba varem olemas). Reaalsuse asemel üritati meile müüa muinasjutte. Kas te olete kunagi mõelnud, et nende filmide populaarsus võis tuleneda ka pettumusele leevenduse otsimisest?

Minul sündisid selle peale mõned naiivsed lood, kuidas kõigi riikide kosmoseuurijad, teadlased ja üldse kõik intelligentsed, inimkonna saatuse pärast mure