Minu sГµber mГµrvar
Arthur Conan Doyle
Sherlock Holmesi lugude autori jutukogumik, kus väikelinna arst hakkab suhtlema mõrvariga, kes on oma sõbrad üles andnud ja seepärast surmanuhtlusest pääsenud. Lisaks on kogumikus lood, kus voorimees pajatab oma kogemustest linna põhjakihtidega, veidravõitu maanteeröövli kummalisest käitumisest ja tema halvale teele langemise põhjustest jt.
Arthur Conan Doyle
Minu sГµber mГµrvar
Minu sГµber mГµrvar
“Number 43 ei ole paranenud, doktor,” ütles peavalvur kergelt süüdistaval toonil, vaadates sisse minu ukse nurga tagant.
“Põrgusse 43!” vastasin ma Australian Sketcher’i lehtede tagant.
“Ning 61 ütleb, et tema sooled teevad talle valu. Kas te ei saaks tema heaks midagi teha?”
“Ta on kõndiv apteek,” ütlesin ma. “Tal on sees kogu Briti ravimiteatmik. Ma usun, et tema sooled on sama korras kui sinu omad.”
“Ning 7 ja 108, nemad on kroonilised,” jätkas valvur, vaadates sinist paberilipakat, „ja 28 tuli eile töölt ära – ütles, et asjade tõstmisest hakkas tal küljes pistma. Palun, kui teile sobib, et te ta üle vaataksite, doktor. Ning siis on veel 31 – tema, kes tappis John Adamsoni Korintose priki pardal – ta veetis kohutava öö; ta kriiskab ja karjub ega lase end maha rahustada.”
“Hea küll, ma vaatan ta pärastpoole üle,” ütlesin, visates ajalehe hoolimatult kõrvale ja valades endale tassi kohvi. “Ma eeldan, et see on kõik, valvur?”
Ametnik pistis oma pea veidi rohkem tuppa sisse. “Andestust, doktor,” ütles ta enesekindlal toonil, “aga kuna 82 on veidi külmetunud, oleks see teile heaks vabanduseks teda külastada ning ehk veidi vestelda.”
Kohvitass peatus poolel teel minu huultele, kui ma hämmastusega mehe tõsist nägu vaatasin.
“Vabanduseks?” ütlesin ma. “Vabanduseks? Millest paganast sa räägid, McPherson? Sa näed mind päev otsa töökohal ringi rühkimas, kui ma parasjagu vangide järele ei valva, ja igal õhtul surmani väsinuna tagasi tulemas, ning sa räägid vabanduse leidmisest, et veel rohkem tööd teha.”
“See meeldiks teile, doktor,” ütles valvur McPherson, manööverdades ühe oma õlgadest ruumi. “Selle mehe jutt on kuulamist väärt, kui saada teda rääkima, ehkki ta ei kõnele just palju. Ehk te ei teagi, kes on 82?”
“Ei, ei tea, ega hooli ka,” ütlesin ma kindlas usus, et kohe hakatakse mõnda kohalikku löömavenda mulle kuulsusena kaela määrima.”
“Ta on Maloney”, ütles valvur, “see, kes andis kuningannale tõendusmaterjale Blue-Mansdyke’i mõrvade asjus.”
“Ära sa räägi,” purskasin ma, pannes oma tassi üllatunult käest ära. Ma olin kuulnud sellest jubedast mõrvadeseeriast, ja lugenud ühest Londoni ajakirjast nende kohta tunnistusi ammu enne jala kolooniasse tõstmist. Ma mäletasin, et tehtud jõledused olid Burke’i ja Hare’i kuritööd täiesti varju jätnud, ning et üks kamba kõige nurjatumaid oli kaaslasi reetes oma naha päästnud. “Oled sa kindel?” küsisin ma.
„Oojaa, see on kahtlemata tema. Pange ta lihtsalt rääkima, ja ta hämmastab teid. Ta on tutvumist väärt, see Maloney, tagasihoidlikult öeldes.” Ning ülem irvitas, noogutas ja kadus, jättes mind hommikusööki lõpetama ning kuuldu üle mõtisklema.
Kirurgiamet Austraalia vanglas ei ole kadestamisväärt. See võis olla veel talutav Melbourne’is ja Sydneys, aga väikese Perthi linna soovitamiseks oli vähe põhjust, ja seegi vähene oli ammu end ammendanud. Kliima oli vastik ning ühiskond kaugel meelepärasest. Lambad ja veised olid kogukonna põhitoiduseks, ning nende hinnad, aretamine ja haigused olid peamisteks vestlusteemadeks. Mina kui võõras neid teemasid ei tundnud ning jäin külmaks ka difteeria, mädaniku ja teiste sarnaste haiguste arutamise suhtes. Leidsin end vaimsest isolatsioonist ning olin valmis tervitama kõike, mis leevendaks mu eksistentsi monotoonsust. Mõrvar Maloney iseloomul oli vähemalt erilisust ja individuaalsust ja see võinuks toniseerida mu ek