Lihtsalt David
Eleanor Hodgman Porter
Pollyanna" ja "Tüdruk nimega Billy" autori sooja alatooniga lugu väikesest orvust Davidist, kes ei tea oma perekonnanime, kuid oskab suurepäraselt viiulit mängida. Talupere, kes ta enda juurde võtab, avastab peagi, et poisis on nii mõndagi salapärast.
I peatükk. Mägikodu
Kõrgel mäenõlval seisis lagendikul üksik majake. See oli ehitatud rohmakalt kuid soojalt. Maja taga murdsid sakilised kaljud põhjatuult ning kõrgusid hallikasvalgeina päikesepaistel. Selle ees langes mäenõlv laugjalt kuni järsu kallakuni, mida katsid kääbuskuused ja männid. Vasakul viis jalgrada jahedaisse metsasügavustesse. Kuid paremal oli uus järsak ja avanes vaade, mis Davidile kõige rohkem meeldis: kaugeleulatuv org, hõbedane järvelaik, millest sirutus eemale jõgi, ning selle kohal hallid ja rohelised ja purpursed mäed, mis ronisid üksteise õlgadele, kuni kõige ülemised torkasid pea taeva enda laia võlvkuplisse.
Ilmselt polnud ühtegi teed, mis oleks majakese juurest eemale viinud. Seal oli vaid jalgrada, mis kadus metsa. Ja polnud ka näha ühtegi maja, lähemal kui valged täpid kaugel all jõeorus.
Onni suurimas toas oli lai kamin. Oli juunikuu ja tuhk koldes oli külm, kuid väikesest köögist tagantpoolt tuli tulel säriseva sealiha lõhna ja kartulite podinat. Toa sisustus oli lihtne, kuid siiski kuidagi ebatavaline. Seal olid kaks voodit, kaks rohmakat kuid mugavat tooli, laud, kaks noodiraami, kaks viiulit kastides ja igal pool raamatuid ning laialipuistatud noodilehti. Kusagil polnud patju, kardinaid või nipsasju, mis räägiks naise maitsest või puudutusest. Teiselt poolt polnud ka kusagil püssi, karusnahka või sarvedega pead, mis räägiks mehe jõust ja oskustest. Kaunistuseks oli seal Sixtuse Madonna ilus koopia, mõned fotod, millele olid alla kirjutanud kuulsad inimesed, keda hästi teati suures maailmas mägede taga, ning vanik käbidega männiokstest, nagu laps võib korjata ja üles riputada.
Väikesest juurdeehitatud köögist lakkas äkki podin ning uksele ilmus paar tumedaid, mõtlikke silmi.
“Issi!” hüüdis silmade omanik.
Vastust ei tulnud.
“Isa, oled sa seal?” hüüdis hääl nõudlikumalt.
Ühes voodis liigutas keegi kergelt ja pomises midagi. Selle hääle peale hüppas poiss ukse juurest vaikselt tuppa ja kiirustas nurgavoodi poole. Ta oli sale poiss lühikeste krässus lokkidega kõrvade juures ning täiusliku tervisepunaga põskedel. Ta käed, saledad, pikad ja peente sõrmedega nagu tüdrukul, sirutusid innukalt ettepoole.
“Issi, tule! Tegin liha ise valmis, ja kartulid ja kohvi samuti. Ruttu, kõik läheb külmaks!”
Aeglaselt, poisi kindlate käte abil, tõmbas mees end poolistukile. Ta põsed olid punased nagu poisilgi, kuid mitte tervisest. Ta silmad olid pisut metsikud, kuid ta hääl oli vaikne ja väga õrn, nagu hellitus.
“David – see on mu väike poeg David!”
“Muidugi on see David! Kes siis muu?” naeris poiss. “Tule!” Ja ta sikutas meest käest.
Mees tõusis siis ebakindlalt ning sundis end tahtejõu abil sirgelt seisma. Metsik pilk ta silmist kadus, ning ka puna tema põskedelt. Ta nägu paistis äkki olevat vana ja kurnatud. Kuid ta astus üsna kindlalt üle toa ja sisenes väikesesse kööki.
Pool lihast oli valge, teine pool peaaegu läbipaistev, nagu kõva tarretis. Kartulid olid vesised ning neil oli kuivakskeenud maitse. Kohv oli leige ja sogane. Isegi piim oli hapu.
David naeris pisut kahetsevalt.
“Mul ei tulnud nii hästi välja kui sul, isa,” vabandas ta. “Kardan, et täna on mul palju valenoote! Kuidagi olid mõned kivid kuumemad kui teised ja kõrvetasid liha paarist kohast ära; ning vesi kadus kartulite pealt – kuigi see ei lugenud, sest ma panin külma juurde. Ma unustasin ja jätsin piima päikese kätte ja see maitseb praegu halvasti, kuid olen kindel, et järgmine kord õnnestub paremini – palju paremini.”
Mees naeratas, kuid raputas kurvalt pead.
“Seda järgmist korda ehk ei tulegi, David.”
“Miks mitte? Kas tõesti? Kas sa ei luba mul enam kunagi proov