Printsess ja mäekoll
George MacDonald
Maa-alustes koobastes elas üks imelik liik olendeid, keda mõned kutsusid gnoomideks, mõned koboldidekd, mõned mäekollideks. Inimeste hulgas liikus legend, et kunagi olid nad elanud maa peal ja olnud väga inimeste moodi…
George MacDonald
Printsess ja mäekoll
1.В peatГјkk. Miks on printsessil endast Гјks lugu?
Elas kord üks väike printsess, kelle isa oli kuningas suurel maal, mis oli täis mägesid ja orgusid. Tema palee oli ehitatud ühe mäe otsa ja see oli väga suur ning ilus. Printsess, kelle nimi oli Irene, oli seal sündinud, kuid ta saadeti ära varsti pärast tema sündi – tema ema polnud väga terve – et teda kasvataksid maainimesed suures majas, mis oli pooleldi loss, pooleldi talumaja, ühe teise mäe küljel umbes poolel teel jalamilt tippu.
Printsess oli armas väike olend ja sel ajal, kui mu lugu algab, arvan, umbes kaheksa aastane, kuid ta sai väga kiiresti vanemaks. Tema nägu oli lahke ning kena ja silmad nagu kaks tükikest öötaevast, ning mõlemas olid nagu sinisesse sulanud tähekesed. Võis arvata, et need silmad teadsid, et nad on taevast pärit, nii tihti olid nad ülespoole pööratud. Tema lastetoa lagi oli sinine ning selle sees olid tähed nagu taevaski.
Kuid ma kahtlen, kas printsess oli üldse kunagi näinud tõelist taevast, mille sees olid tähed, ja seda põhjusel, millest ma peaksin parem kohe rääkima.
Nende mägede all oli palju õõnsaid kohti, tohutu suuri koopaid ja looklevaid teid, mõnes voolamas vesi ja mõned säramas kõikides vikerkaarevärvides, kui sinna valgus sisse pääses. Neist kohtadest poleks olnud palju teada, kui seal poleks olnud kaevandusi – suuri, sügavaid šahte, millest väljusid pikad käigud ning koridorid, mis olid kaevatud selleks, et pääseda metallini, mida need mäed täis olid. Kaevates jõudsid kaevurid paljude looduslike koobasteni, millest mõned avanesid mäe külgedele või kuristikesse.
Neis maa-alustes koobastes elas üks imelik liik olendeid, keda mõned kutsusid gnoomideks, mõned koboldideks, mõned mäekollideks. Inimeste hulgas liikus legend, et kunagi olid nad elanud maa peal ja olnud väga inimeste moodi. Kuid mingil põhjusel, millest räägiti mitmeid jutte, oli kuningas määranud neile nende arvates liiga ranged maksud või oli nõudnud neilt midagi, mis neile ei meeldinud, või oli hakanud neid ühel või teisel viisil rangemalt kohtlema, kehtestades neile rangemaid seadusi. Selle tagajärjeks oli, et nad kõik kadusid maa pealt. Kuid selle asemel, et minna mõnda teise riiki, olid nad legendi järgi peitunud kõik maa-alustesse koobastesse, kust nad tulid välja vaid öösel ja näitasid end haruharva ja mitte kunagi paljudele inimestele korraga. Räägiti, et nad kogunesid öösiti mägedes kõige vähem käidavates ja kõige raskemini läbipääsetavates kohtades. Need, kes olid neid näinud, rääkisid, et nad olid sugupõlvede jooksul väga muutunud; ja pole ka ime, arvestades, et nad elasid päikesevalgusest eemal, külmas, märjas ja pimedas. Nüüd polnud nad mitte lihtsalt inetud, vaid täiesti jäledad ja kentsakalt veidrad nii näolt kui ka kehakujult. Räägiti, et polnud ühtki ohjeldamatu kujutlusvõime tulemust, mis oleks sule või pliiatsiga joonistatult olnud veidram kui nemad. Kuid ma arvan, et need rääkijad olid neid mõne nende loomaga segamini ajanud – neist aga edaspidi. Mäekollid ise polnud aga kaugeltki nii inimestest eemaldunud, nagu selline kirjeldus mõista annab.
Kuigi nad moondusid kehalt, olid nad arenenud teadmistelt ja taibult, ning suutsid teha asju, mida ükski surelik võimalikuks ei peaks. Mida osavamad nad olid, seda pahatahtlikumaks nad muutusid, ning nad pidasid väga lõbusaks, kui said igal viisil, mis neile pähe tuli, tülitada inimesi, kes elasid maapinnal nende kohal. Nad polnud veel julmad kõigi vastu, kes nende teele sattusid, kuid siiski armastasid nad väga oma esivanematelt päritud vimma nende vastu, kes olid hõivanud nende endised valdused, ja eriti selle kuninga järeltulijate vastu, kes oli nende pagendus