Väikeste naiste abielud II osa

Louisa May Alcott

Oh, mu tüdrukud, kui kaua te ka ei elaks, ei saa ma teile kunagi soovida suuremat õnne, kui ma praegu tunnen! Nii lausub Megi, Jo, Bethi ja Amy ema oma kuuekümnendal sünnipäeval. Kas põhjusega?

SГњDAMEVALU

Mis iganes võis ka olla Laurie motiiv, ta õppis sel aastal innukalt, lõpetas kiitusega ja andis ladina keele eksami Phillipsi graatsia ja Demosthenese kõneosavusega, nii ta sõbrad ütlesid. Nad olid kõik seal, ta vanaisa – oh, nii uhke! – Mr. ja Mrs. March, John ja Meg, Jo ja Beth, kõik juubeldasid siiras imetluses, mida poisid vahel ootamatult saavutavad, kuigi enamasti mitte siis, kui nad on seda igatsenud.

“Pean jääma selleks neetud õhtusöögiks, kuid tulen homme varakult koju. Kas tulete mulle vastu nagu tavaliselt, tüdrukud?” küsis Laurie, saates õdesid tõlda pärast seda, kui päevalõbud olid möödas. Ta ütles „tüdrukud”, kuid mõtles Jod, sest too oli ainus, kes vana kommet täitis. Jol polnud südant oma suurepärasele, edukale poisile ära ütelda ja ta vastas soojalt:

“Ma tulen, Teddy, olgu vihm või päikesepaiste, ja marsin sinu ees, mängides suupillil „Tervitage kojujõudvat kangelast”.”

Laurie tänas teda ilmel, mis pani Jo äkki paanikas mõtlema: “Oh, taevake! Ma tean, et ta räägib mulle oma tunnetest, ja mis ma siis teen?”

Õhtune järelemõtlemine ja hommikune töö kahandasid pisut ta hirme ja ta otsustas, et ta ei kavatse olla edev, arvates, et inimesed teevad talle abieluettepaneku, kui ta on ometi vihjanud neile nii selgelt, mis ta vastus on. Seega asus ta teele määratud ajal ja lootis, et Teddy ei tee midagi, mis sunniks teda mehe tundeid haavama. Külaskäik Megi juurde ja värskendav kohtumine Daisy ja Demijohniga parandasid ta tuju veelgi, aga kui ta nägi sirget kogu kaugusest paistmas, tekkis tal tugev soov ringi pöörata ja minema joosta.

“Kus on suupill, Jo?” hüüdis Laurie, niipea, kui ta oli kuuldekaugusel.

“Unustasin.” Ja Jo muutus jälle julgemaks, sest seda tervitust ei võinud nimetada armastajalikuks.

Jo tavatses niisugustel kordadel alati ta käsivarrest kinni võtta, nüüd ta ei teinud seda ja Laurie ei kaevanud, mis oli halb märk, vaid rääkis kiiresti igasugustest tähtsusetutest asjadest, kuni nad pöörasid väikesele rajale, mis viis läbi salu kodu poole. Siis aeglustas ta käiku, äkki kadus ta kena jutuvool ja aeg-ajalt tekkisid kohutavad pausid. Et päästa vestlust ühest neist vaikusekaevudest, millesse see oli jälle kukkunud, ütles Jo kiirustades: „Nüüd pead endale võtma kena pika puhkuse!”

“Ma kavatsengi seda teha.”

Miski tema otsustavas toonis pani Jo talle ruttu otsa vaatama ja mehe ilme kinnitas talle, et kardetud hetk oli käes. Jo sirutas käe ja ütles: “Ei, Teddy. Palun, mitte!”

“Ma teen seda ja sina pead mu ära kuulama. Vaikimine ei aita, Jo, me peame selle selgeks rääkima ja mida varem, seda parem meile mõlemale,” vastas Laurie punastades.

“No räägi siis. Ma kuulan,” ütles Jo mingi meeleheitliku kannatlikkusega.

Laurie oli noor armastaja, kuid ta oli siiras ja kavatses kõik välja pahvatada ka siis, kui peaks seda proovides surema, seepärast haaras ta teemast kinni iseloomuliku kärsitusega, rääkides häälel, mis muutus aeg-ajalt kähedaks, hoolimata mehistest pingutustest seda kindlana hoida.

“Olen armastanud sind kogu aeg, mil olen sind tundnud, Jo, ma ei saa sinna midagi parata, sa olid minu vastu nii hea. Püüdsin seda välja näidata, kuid sina ei lasknud. Nüüd ütlen seda ja ootan sinult vastust, sest nii ei saa see enam edasi kesta.”

“Tahtsin sind sellest säästa. Arvasin, et sa mõistad…” alustas Jo, leides, et see oli palju raskem, kui ta oodanud oli.

“Ma tean, et tahtsid, kuid tüdrukud on nii veidrad, kunagi ei saa aru, mida nad mõtlevad. Nad ütlevad ei, kui mõtlevad jah, ja ajavad mehe hulluks lihtsalt nalja pärast,” vastas Laurie, kindlustades end ümberlükkamatu faktiga.

“Mina mitte. Ma ei tahtnud k