Habakuk Jephsoni Гјlestunnistus

Arthur Conan Doyle

Raamatus on kaks lugu: "Habakuk Jephsoni Гјlestunnistus" ja "John Huxfordi Г¤raolek".

Habakuk Jephsoni Гјlestunnistus

Detsembrikuus aastal 1873 tüüris Inglise laev „Dei Gratia” Gibraltari väina, vedades trossiga enda järel brigantiini „Marie Celeste”, mis oli kaasa võetud laiuskraadilt 38 ja 40', pikkuskraadilt 17 ja 15' läänepikkust.

Selle hüljatud laeva seisukord ja välimus tekitasid sel ajal märkimisväärseid arutelusid ja äratasid uudishimu, mida pole iial rahuldatud. Mis need asjaolud olid, on väga hästi kokku võetud teravmeelses artiklis, mis ilmus Gibraltar Gazette`is. Uudishimulikud võivad leida selle päevakorras olevat 4. jaanuaril 1874, kui mu mälu mind ei peta. Nende heaks aga, kes ei saa pöörduda eelpool mainitud artikli juurde, lisan mõned katked, mis käsitlevad selle juhtumi tähtsamaid iseärasusi.

“Me ise olime,” ütleb anonüümne kirjutaja Gazette`is, “hüljatud „Marie Celeste`i” pardal ja küsitlesime teraselt „Dei Gratia” ohvitsere igast aspektist, mis võiks sellele loole valgust heita. Nemad on arvamusel, et see oli maha jäetud mitmeid päevi, võib-olla isegi nädalaid enne seda, kui ta leiti. Ametlik sissekanne logiraamatusse, mis leiti kajutist, väidab, et laev sõitis Bostonist Lissaboni, asudes teele 16. oktoobril. See on aga väga puudulikult üles märgitud ja annab väga vähe informatsiooni. Puudub viide karmile ilmale ja tõesti, laeva värv ja taglastus välistavad kujutluse sellest, et ta oli maha jäetud ühelgi sellisel põhjusel. Ta on täiesti vettpidav. Ühtegi märki võitlusest ega vägivallast pole avastatud ja pole midagi, mis seletaks meeskonna kadumist.

Mitmed asjad viitavad sellele, et pardal oli naisterahvas – kajutist leitud õmblusmasin ja mõned naisterõivad. Need kuulusid arvatavasti kapteni naisele, keda mainiti logiraamatus kui abikaasa saatjat. Ilusat ilma kinnitab ka tõsiasi, et üks siidirull leiti lebamas õmblusmasina peal, kuigi väikseimgi laeva õõtsumine oleks selle põrandale heitnud. Paadid olid puutumata ja rippusid taavetite kohal; ja küünlarasvast ning ameerika kelladest koosnev last oli puutumata.

Üks vanamoeline veidra töötlusega mõõk avastati tornehitisest laeva ninas, vanakraami hulgast, räägitakse, et pikisuunalised triibud teral näitavad, nagu oleks seda just puhastatud. See anti politsei kätte ja esitatid dr. Monaghanile, analüütikule, lähemaks vaatlemiseks. Tema läbivaatuse tulemusi pole veel avaldatud. Kokkuvõtteks võime ära märkida, et „Dei Gratia” kapten Dalton, esmajärguline ja intelligentne meremees, arvab, et „Marie Celeste” võis olla hüljatud märkimisväärselt kaugemal kohast, kust ta kaasa võeti, sest Aafrika rannikult saab sellel laiuskraadil alguse võimas hoovus.

Ent ta tunnistab oma suutmatust esitada mingitki hüpoteesi, mis sobiks juhtumi kõigi faktidega. Juhtlõngade ja tõendusmaterjali puudumisel võib karta, et „Marie Celeste`i” meeskonna saatuse võib lisada nende loendamatute meresaladuste hulka, mida kunagi ei lahendata kuni selle õilsa päevani, mil meri annab välja kõik oma surnud. Kui on korda saadetud kuritegu, nagu ka arvatakse, on väga vähe lootust, et selle kordasaatjad kohtu alla antakse.”

Ma täiendan seda katkendit Gibraltar Gazette`ist, tsiteerides ühte telegrammi Bostonist, mis ringles inglise lehtedes ja kujutas endast kogu informatsiooni, mis „Marie Celeste`i” kohta oli kogutud. “See laev oli 170-tonnise kandejõuga brigantiin ja kuulus selle linna veiniimportijale „White, Russel & White”. Kapten J. W. Tibbs oli firma vana teenistuja ning tuntud oskustega ja järeleproovitult ausameelne mees. Temaga olid kaasas tema naine, 31-aastane, ja nende noorim laps, viieaastane. Meeskond koosnes seitsmest liikmest, nende hulgas kaks mustanahalist meremeest ja üks laevapoiss. Seal oli kolm reisijat, kellest üks oli tuntud Brooklyni tiisikuse spetsialist, dr. Habakuk Jephson, kes oli abolitsiooni silmapaistev toetaja liikumise algusaegadel ja kelle pamflett