Назад к книге «Lõunamere jutud» [Джек Лондон, Jack London, Jack London]

LГµunamere jutud

Jack London

Saalomoni saarte pärismaalased olid kahekümnenda sajandi alguses metsik rahvas, kes armastas väga inimliha ja kogus inimpäid. Ometi oli valgeid mehi, kes elasid neil saartel paarkümmend aastat ja tundsid neilt lahkudes koduigatsust. Kuidas see võimalik oli? Lõunamere jutud on jutukogu tol ajal Vaikse ookeani lõunaosas toimunust. Valgetele tsiviliseerijatele vastanduvad looduslastest saarteelanikud. Tegelaskujud on värvikad ja toimumiskohad maalilised. Kogumiku jutud: Vaalahammas, Mauki, Yah! Yah! Yah, Pagan, Kohutavad Saalomoni saared, Vältimatu valge mees, McCoy järglane.

Jack London

LГµunamere jutud

Vaalahammas

Kunagi ammu Fidžil tõusis John Starhurst Rewa küla misjonimajas püsti ja teatas oma kavatsusest kuulutada jumalasõna tervel Viti Levul. Viti Levu tähendab “suurt maad”, see on suurim saar saarestikus, mis koosneb paljudest suurtest saartest, rääkimata sadadest väiksematest. Siin ja seal rannikul elasid misjonärid, kaupmehed, trepangipüüdjad ja vaalalaevade desertöörid ümbruskonnas, mida võis nimetada vaid äärmiselt ohtlikuks. Kuumade pliitide suits kerkis nende akende all, ja tapetute kehad tiriti nende uste juurest eemale, et pidusöök saaks alata.

Lotu või Kummardamine edenes aeglaselt ja sageli krabilaadsel viisil. Pealikel, kes olid end kristlasteks kuulutanud ja keda tervitati koguduse hulgas, oli häiriv harjumus paganlusse tagasi langeda ja süüa mõne lemmikvaenlase liha. “Söö või saa söödud” oli selle maa seadus ja nii ähvardas see jääda veel pikaks ajaks. Oli pealikke nagu Tanoa, Tuiveikoso ja Tuikilakila, kes olid söönud sadu oma kaasmaalasi. Kuid nende õgardite hulgas oli suurim Ra Undreundre. Ra Undreundre elas Takirakil. Ta pidas arvet oma söömissaavutuste üle. Kivide rida ta maja kõrval tähistas laipu, mida ta oli söönud. See rida oli kakssada kolmkümmend sammu pikk ja selles oli kaheksasada seitsekümmend kaks kivi. Iga kivi tähendas laipa. Kivide rida oleks võinud pikem olla, kui Ra Undreundre poleks õnnetul kombel saanud Somo Somol metsas varitsedes nimmepiirkonda odalöögi ja ta serveeriti Naungavuli laual, kelle keskpärane kividerida koosnes vaid neljakümne kaheksast kivist.

Rängalt töötavad, sageli palavikus misjonärid püüdsid oma ülesannet täita kangekaelselt ja vahel meeleheitlikult, oodates mingit erilist ilmutust nagu Pentecostali tulekahju, mis tooks hiilgava hingedesaagi. Kuid kannibalistlik Fidži ei lasknud end mõjutada. Kräsupäised inimsööjad ei tahtnud lahkuda oma lihapottidest, kui inimkehade saak oli külluslik. Vahel, kui toitu oli liiga palju, vihjasid nad misjonäridele, et nii-janiisugusel päeval vangid tapetakse ja küpsetatakse ära. Otsekohe ostsid misjonärid ohvrite elud tubakapulga, kalinguri ja kauplemishelmeste eest välja. Niimoodi ajasid pealikud kenasti äri, saades lahti elava liha ülejäägist. Nad võisid ju alati minna ja juurde püüda.

Just niisugustes oludes teataski John Starhurst, et ta kavatseb kuulutada jumalasõna Suure Maa kaldast kaldani, ja et ta alustab mägedega Rewa jõe kärestikulisel ülemjooksul. Teda kuulati jahmatusega.

Pärismaalastest õpetajad nutsid vaikselt. Kaks kaasmisjonäri püüdsid teda ümber veenda. Rewa kuningas hoiatas teda, et mägede elanikud kai-kai ta kindlasti ära – kai-kai tähendab “sööma” – ja et tema, Rewa kuningas, kes on muutunud Lotuks, peab siis mägilastega sõda alustama. Et ta neid ei võida, teadis ta väga hästi.

Et nad võivad tulla jõe äärde Rewa küla rüüstama, teadis ta samuti väga hästi. Kuid mida ta tegema pidi? Kui John Starhurst soovis nii väga minna ja lasta end ära süüa, pidi tulema sõda, mis maksab sadu elusid.

Samal päeval hiljem ootas Rewa pealike nõukogu John Starhursti. Misjonär kuulas nad kannatlikult ära ja vaidles nendega sama kannatlikult, kuid ei muutnud vähimalgi määral oma kavatsusi. Oma kaasmisjonäridele ta selgitas, et ei tahtnud märtriks saada, kuid teda oli kutsutud viima jumalasõna Viti Levusse, ja et ta vaid kuuletub Issanda taht