Kanarbikukartus

Olivia Saar

„Kanarbikukartus“ on järg Olivia Saare mälestusteraamatule „Humalapuu“, mis ilmus 2005. aastal. „Kanarbikukartus“ teeb tagasivaate eesti lasteajakirjandusse alates 1952. aastast kuni 1980. aastate lõpuni. Elavate, emotsionaalsete meenutuste kaudu avanevad siin nõukogudeaegse ajalehe „Säde“ ning ajakirjade „Pioneer“ ja „Täheke“ toimetuste töötajate loomingulised püüdlused ja eesmärgid, kordaminekud ning ajastule omased ootamatud, kohati uskumatud situatsioonid. Raamatu põhikoega põimub autori pereelu teema, tema isiklikud läbielamised, suhtumised ja arusaamad. Rohkesti leiab lugeja raamatust reisimuljeid – lõbus-lustakaid sündmusi ja olukordi erinevaist paigust Nõukogude Liidus, aga ka välismaal. „Kanarbikukartuses“ on ka kirju, ülestähendusi ja luuletusi.

Saar Olivia

Kanarbikukartus

Loomingulaava

Mida tunneb noor inimene, kui ta läheb oma esimesele töökohale?

Mida mina tundsin?

Sisemist ärevust, südamekripeldust. Ka teadmatust. Ja uudishimu. Uudishimu oma töö, töökaaslaste ja üldise õhustiku vastu.

Sellesse õhustikku, tollasesse lasteajalehe toimetusse oli 1952. aasta sügissuvel tulnud viis uut töötajat, viis noort inimest.

Vanemad olijad vaatasid meid heatahtliku huvi ja mingi sisemise läbinägelikkusega, lootes esmapilgu muljete põhjal jõuda äratundmisele, mida keegi meist kujutab.

See oli vastastikune maakuulamine, esialgu vaid olukorra vaevumärgatav kompamine, tundlate tundlikkuse proovilepanek selles senise harjumuspärase elurütmiga pisut segipaisatud mesitarus.

Toimetuses töötasid nii ealt kui omadustelt väga erinevad inimesed ning tööülesandedki olid kõigil erinevad – kes kirjutas lugusid koolielu teemadel, kes spordist ja populaarteadusest, kes tegeles laste omaloominguga, kes illustreeris ja kujundas väljaannet ning kes seisis hea ilusa ja korrektse eesti keele eest.

Nad kõik olid loominguliselt mõtlevad inimesed ning iga uus ajalehenumber oli nende ühise mõttetöö vili.

Noortest toimetusetöötajatest äratasid erilist tähelepanu äsja sõjaväest tulnud noormehed Heino Väli ja Juhan Saar. Kõigepealt üllatasid nad kõiki oma välimusega, sest kandsid sõjaväevormi – kurgu alt kinnist khakivärvi kimnastjorkat, istumise järgi omal käel parajaks kohendatud kalifeepükse ja kirsasäärikuid. Juhan hakkas küll mõne aja möödudes erariietes tööle ilmuma, aga Heino käis oma soldatimundris truult edasi, otsekui rõhutades sellega oma proletaarset päritolu, enda kuulumist sinna, kuhu keegi teine kuuluda ei ihaldanud.

Tüdrukud tikkusid noormehe kallal tema armeetruuduse pärast norima, aga kooliosakonna juhataja, alati asjalik Ellen Abram kutsus nad korrale:

„Jätke järele, võib-olla tal polegi teisi riideid!”

Selle peale polnud keegi tulnud.

Riided riieteks, aga noormeestega käis kaasas elevusttekitav kuulsusekumu, sest juba sõjaväes aega teenides olid nad tuntud kui noored algajad autorid – Heino proosakirjutajana, Juhan luuletajana, kelle loomingut kohalik sõdurileht oli juba avaldanud.

Juhani esimesed luuletused kippusid olema patriootilise sisuga, isegi suure juhi kuju oli leidnud luulelist lähenemist. Kas tulenes see noore inimese lihtsameelsusest, sinisilmsest usust valitsevasse korda või oli tegemist kaugemale ulatuva teesillutamisega, raske öelda. Vaevalt ta seda hiljem isegi seletada oleks osanud.

Heino poliitiline pale oli aga lausa silmaga nähtav ja kõrvaga kuuldav, ta oli sõjaväest tulles nõukogulike tõdede kirglik kaitsja. Kas oli selline mõttesuund lapsepõlvekodust alguse saanud või kujunes see sõjaväeteenistuse käigus, seda ei osanud vanemad kolleegid ära arvata, kuid aja jooksul hakkas temagi ausa ja ülimalt otsekohese inimesena kõike kriitilise pilguga nägema ning riskijulgelt välja ütlema.

Noormehi sidus sõprus, mis ei tähendanud, et nende vahel konflikte poleks tekkinud, ning mõnigi kord üsna ägedaid.

Г„gedad vennad olid nad mГµlemad, valmis maailma parandama, paljusid asju Гјmber korraldama ning mis kГµige olul