Tantsupidu Sceaux's

HonorГ© de Balzac

Prantsuse kirjaniku HonorГ© de Balzaci lГјhiromaan tsГјklist Stseene eraelust.

TANTSUPIDU SCEAUX’S

Henri de Balzacile,

tema vend

HonorГ©

Krahv de Fontaine, ühe Poitou’st pärineva vana perekonna pea, oli taibukalt ja vahvalt teeninud Bourbone vandeelaste sõjas vabariigi vastu. Kui ta oli õnnelikult pääsenud kõikidest ohtudest, mis sel kaasaegse ajaloo tormisel epohhil ähvardasid rojalistide juhte, armastas ta naljatades öelda:

В«Ma olen Гјks neid, kes lasksid end tappa trooni astmeil!В»

Selles naljas oli omajagu tõtt inimese kohta, kes Nelja Tee verises lahingus oli haavatuna jäetud langenute hulka. Ehkki see truu vandeelane oli konfiskeerimiste tõttu laostunud, keeldus ta järjekindlalt vastu võtmast tulutoovaid ametikohti, mida talle pakkus keiser Napoleon. Ta jäi truuks oma aristokraatseile põhimõtteile ja pidas pimesi kinni vanadest traditsioonidest ka siis, kui saabus aeg elukaaslast valida. Hoolimata sellest, et teda püüdis üks rikas revolutsiooniaegne tõusik, kes oleks maksnud kallist hinda soovitud abielu eest, naitus krahv preili de Kergarouëtiga, kes oli küll kaasavarata, kuid kuulus ühte Bretagne’i vanimasse perekonda.

Kui saabus restauratsioon, oli härra de Fontaine koormatud suure perekonnaga. Ehkki suuremeelse aadliku pähe ei mahtunud mõte kuningliku soosingu taotlemisest, andis ta oma naise soovile siiski järele, lahkus oma mõisast, mille kehvast sissetulekust vaevalt piisas tarvidusteks, ja asus Pariisi. Kurvastatud sellest aplusest, millega ta endised kaaslased pidasid jahti konstitutsioonilise valitsuse kohtadele ja aukraadidele, tahtis ta juba oma mõisa tagasi pöörduda, kui äkki sai ametliku kirja, milles keegi küllalt tuntud ekstsellents teatas talle ta nimetamisest kindralmajoriks määruse põhjal, mis lubas katoliikliku armee ohvitseridele arvestada tegevteenistusena Louis XVIII esimesi kahtkümmend fiktiivset valitsemisaastat. Mõni päev hiljem sai vandeelane jällegi ilma igasuguse omapoolse taotluseta, lihtsalt ameti poolest, Auleegioni risti ja Saint-Louis’ ordeni. Kõigutatud oma otsuses üksteisele järgnevate kuninglike armuavalduste tõttu, mida ta arvas võlgnevat monarhi tänulikkusele, ei rahuldunud ta enam sellega, et viis oma perekonna, nagu ta seda pieteetlikult igal pühapäeval oli teinud, Tuileries’ palee Marssalite saali, kus nad jälgisid kuningliku perekonna pidulikku rongkäiku kabelisse ja hüüdsid: «Elagu kuningas!» – ei, nüüd hakkas ta taotlema isikliku audientsi au. See audients ei lasknud end kuigi kaua oodata, kuid ei pakkunud midagi erilist. Kuninglik salong oli tulvil vanu õukondlasi, kelle puuderdatud pead ülalt vaadatuna meenutasid lumevaipa. Siin kohtas krahv de Fontaine oma võitluskaaslasi, kes suhtusid temasse veidi külmalt; kuninglikud printsid näisid talle aga jumalikena, nagu ta vaimustatult tähendas, kui üks neist käskijatest ja pealegi kõige armastusväärsem, kellest krahv arvas, et ta teda vaid nimepidi tunneb, tuli ta kätt suruma ja nimetas teda kõige puhtakujulisemaks vandeelaseks. Hoolimata sellisest lugupidamisest ei tulnud ühelegi kuninglikust soost isikule meelde küsida, kui suured olid ta kaotused või kui palju raha ta oli suuremeelselt ohverdanud katoliiklikule armeele. Ta märkas, ehkki veidi hilja, et oli sõdinud omal kulul.

Õhtu lõpupoole julges ta parajal silmapilgul teha vaimuka märkuse oma viletsa varandusliku seisukorra kohta, mis oli samasugune nagu paljudel teistelgi aadlikel. Majesteet suvatses südamlikult naerda – iga sõna, mis oli kuidagi teravmeelne, meeldis talle; ent majesteet vastas ühe sellise kuningliku naljatusega, mille lahkust tuleb rohkem karta kui mõnd vihast noomitust. Üks kuninga lähedasemaid usaldusmehi astus kiiresti rahaahne vandeelase juurde ja andis talle peenelt ning viisakalt mõista, et veel pole saabunud aeg arvete esitamiseks kõrgele käskijale: momendil olid arutamisel palju vanemad pretensioonid, mis kahtlemata kuulusid revolutsiooni ajalukku. Krahv välj