Palli mängiva kassi maja
HonorГ© de Balzac
Honore dГ© Balzac'i romaan. Esimene osa kirjaniku tsГјklist Stseenid eraelust.
Pühendatud preili Marie de Montheau’le
PALLI MГ„NGIVA KASSI MAJA
Keset Saint-Denis’ tänavat, peaaegu Petit-Lioni tänava nurgal, seisis alles hiljuti üks neid haruldasi maju, mis aitavad ajaloolastel analoogia põhjal taastada muistset Pariisi. Selle vana pesa varisemisohtlikud müürid olid otsekui hieroglüüfidega kirjatud. Millist teist nime oleks uudishimulik lonkija võinudki anda tähtedele X ja V, mille moodustasid fassaadil risti ja nurgeti asetatud palgid, tekitades krohvis väikesi paralleelseid pragusid? Nähtavasti kõige kergemagi sõiduki möödumisel võnkus iga selline palk oma tapiaugus. Kõigiti auväärset hoonet kroonis kolmnurkne katus, mille sarnast Pariisis varsti enam ei näe. See katus, mille Pariisi tujukas ilmastik oli kaardu kiskunud, ulatus mõni kolm jalga tänava kohale välja, osalt selleks, et kaitsta ukseläve vihma eest, osalt et varjata pööningut ja selle luuki. Pööningukorrus oli ehitatud laudadest, mis tahvelkivide taoliselt olid üksteisele naelutatud, arvatavasti selleks, et habrast hoonet mitte koormata. Ühel vihmasel märtsikuu hommikul seisis üks hoolikalt mantlisse mähitud noormees väikese poe etteulatuva katuse all otse vana maja vastas, mida ta muinasteadlase vaimustusega silmitses. Tõepoolest, see kuueteistkümnenda sajandi kodanluse mälestis seadis vaatleja nii mõnegi probleemi ette. Igal korrusel oli oma iseärasus: esimesel – neli kitsast kõrget akent, mis asusid lähestikku ja mille alumistel osadel olid klaasi asemel puutahvlid, et saavutada kaupluses seda poolhämarust, mille kavala abiga osav kaupmees annab kangastele just sellise värvivarjundi, millist ostjad soovivad. Noormees näis olevat täis halvakspanu maja olulisema osa vastu, ta silmad ei peatunud sellel üldse. Teise korruse aknad, mille ülestõstetud žalusiid võimaldasid näha suuri böömi klaasist ruute ja nende taga väikesi tumekollaseid musliinkardinaid, ei huvitanud noormeest põrmugi rohkem. Kogu ta tähelepanu oli pööratud kolmandale korrusele, tagasihoidlikele akendele, mille jämedalt töödeldud puuraamid oleksid väärinud nende paigutamist rakenduskunsti- ja käsitöömuusemi selleks, et näidata prantsuse tisleritöö esimesi saavutusi. Nende akende väheldased ruudud olid nii rohekast klaasist, et ilma suurepärase nägemiseta poleks noormees üldse suutnud eraldada siniseruudulisi linaseid kardinaid, mis selle korteri saladusi labaste pilkude eest varjasid. Ajuti, tundes igavust tulemusteta vaatlemisest või surmavaikusest, mis valitses majas ja isegi kagu selles linnaosas, libistas vaatleja pilgu hoone alumisele osale. Tahtmatu naeratus ilmus ta huultele, kui ta jällegi nägi kauplust, kus tõepoolest hakkasid silma kaunis naljakad asjad. Üks tohutu rõhtpalk, toetudes neljale sambale, mis näisid tolle kõduneva maja raskuse all nõtkuvat, oli värskenduseks saanud nii arvukalt mitmesuguseid värvikihte, nagu mõne vana hertsoginna põsed on saanud ruuži. Selle laia nägusasti nikerdatud talapalgi keskkohas oli vanaaegne pilt, mis kujutas palli mängivat kassi. See maal tekitaski noormehes lõbusa tuju. Peab igatahes mainima, et kõige teravmeelsem kaasaegne kunstnik poleks suutnud välja mõelda naljakamat karikatuuri. Kass, kes seisis tagumistel jalgadel, hoidis esimese käpaga enesesuurust reketit, valmistudes sellega tagasi lööma tohutut palli, mille talle oli visanud tikitud kuues aadlik. Joonistus, värvid, lisandid see kõik pani tahtmatult uskuma, et kunstnik oli tahtnud narrida nii kaupmeest kui möödakäijaid. Aeg, muutes seda naiivset pilti, oli ta teinud veelgi grotesksemaks mõnede ebatäpsuste tõttu, mis kahtlemata häirisid asjalikke vaatlejaid. Nii oli kassi täpiline saba kujutatud sellisena, et seda võis pidada mõneks mängu pealtvaatajaks, – nähtavasti olid meie esivanemate kasside sabad väga jämedad, pikad ja kohevad. Pildist paremal, taevassinisel taustal, mis halvasti mas