Kui veri voolab

Bonnie Hearn Hill

Kui veri voolab, siis ajaleht mГјГјb.

Lehetoimetuste põhireegli kohaselt avaldatakse kõige võikamad lood esikaanel, et köita inimeste tähelepanu. Aga kui Corina Vasquez teeb verise esikaaneloo, satub ta hoopis mõrtsuka tähelepanu keskpunkti. Hiljuti Matthew Hendersoni assistendiks edutatud, California Valley Voice’i uuriv ajakirjanik Corina püüab oma ülemusele, töökaaslastele ja iseendale tõestada, et on selle töökoha jaoks ideaalselt sobiv. Kui räpasest viinamarjaistandusest leitakse linna esimese naismeeri surnukeha, saab Corina oma võimaluse. Siis toimub järgmine jõhker mõrv, mis on eelmisega seotud. Corina asub mõlema tapmise üksikasju paljastama ja teda haarab kahtlus, et ta on mingisuguse suure vandenõu jälil.

Teda saab aidata ainult üks inimene – uus linnapea Wes Shaw: mees, kes murdis tema südame. Wes ihkab teda tagasi. Henderson soovib, et ta lõpetaks selle looga tegelemise. Ja kui juhtumi uurimine Corina rambivalgusesse tõstab, avastab naine, et temast on saanud ettearvamatu ja meeleheitliku vaenlase märklaud.

Kirjastus Ersen

Kui veri voolab, Bonnie Hearn Hill

Tänuavaldused

Tänan kaastöö eest käesoleva raamatu heaks järgmisi isikuid:

Amy Moore-Bensonit, toimetajat ja sГµpra;

Tania Charzewskit, Donna Hayesi, Loriana Sacilottot, Alex Osuszekki, Gordy Goihli, Ken Foyd ja Fritz Servatiust – MIRA meeskonda;

NenГ© Casarest, kes oli mulle toeks oma oivalise mГµistusega;

Genevieve Choate’i, kes rääkis mulle oma ülilahedaid lugusid;

oma sõpru Fresno Bee’st, kes käisid peale, et ma selle raamatu kirjutaksin;

Sheila Stephensit, kes andis korralikku informatsiooni relvade kohta;

Harold Zinkinit – West Shaw’ avenüü kuningat, kes jagas mulle jutuajamiste käigus vihjeid;

Larry Hilli, Meg Bertinit, Pat Smithi, Cindy Wathenit, Linda Nielsenit, Sheree Petreed ja Hazel Dixon Cooperit, kes aitasid ja julgustasid mind isegi siis, kui Merkuur oli retrograadne;

Teisipäevaõhtu kirjanikke;

Mona Lisa Badascit kollase kassi materjali eest;

Dianne Moggyt ja MIRA Booksi toetuse eest ja mu imelist agenti Laura Daili, kellel on alati Гµigus.

Proloog

Ensenada, laupäev, 2. juuni, kell 19.25

Juba enne Tecate õlle lõpunijoomist teadis Roxene, et informaator ei ilmu välja. Ta sai peaaegu alati aru, millised neist saavad ülesandega hakkama ja millised mitte. Ta tõstis klaasi letile ja vaatas enda kõrval istuva suure, ennastimetleva tekiilase naeratusega Norm Flannigani poole, kes paistis ikka veel uskuvat, et neil veab sel nädalal juba teist korda.

Kortsus teksapükste, liivakarva juuste ning tema omaga sarnaneva nokkmütsiga mees polnud suitsuses ruumis hästi nähtav. Roxene oli kindel, et temagi on niisama nähtamatu. Märkamatuks jäämine ei olenenud üksnes rõivastest, vaid ka suhtumisest, mida ta oli kunagi Quanticos õppinud ja tollest ajast saadik iga päev praktiseerinud.

Nad olid valinud avaliku koha, mitte küll turistimagneti nagu Hussong’s, kuid siingi oli piisavalt ameeriklasi, et nad liigset tähelepanu ei tõmbaks. Terve sein oli kaetud endiste klientide seepiavisanditega. Naine imestas endamisi, kes oleks nõus maksma, et temast säherdune portree maha jääks?

Kurva näoga baarmen ilmus uuesti nähtavale, justkui oleks oodanud, millal Roxene viimase sõõmu rüüpab, kuid tõelise matšomehena pöördus ta Normi poole. „¿Una más?”

„Por favor.”[1 - „Veel üks?” – „Jah, palun.” (siin ja edaspidi tõlge hispaania keelest.)]

Naisel oli Normi viletsa hispaania keele oskuse pärast häbi. „Milleks üldse vaeva näha?” küsis ta, kui sünge paks mees oli külmiku juurde kadunud. „Ütlesin sulle, et see on tüng. Keegi tunneb kedagi, kes tunneb kedagi, kellel on paat. Otsustab mängida kangelast, helistab narkopolitseisse ja siis mõtleb ümber.”

„Kui ma viimati kontrollisin, oli paat Mehhikos.” Norm valas klaasi sisu kurku, jättis selle huultele ja kinkis vanemagendile irve, mida naine vihkas.