NГјГјd sa sured
Christiane Heggan
Iga pilt jutustab loo… ja Zoe Foster jõuab joonistades ohtliku järelduseni.Kui koomiksitegija Zoe Foster komistab New Yorgis oma töökoha lähedal põiktänaval naise surnukehale, käitub ta nii nagu heale linnakodanikule kohane ja helistab hädaabinumbrile. Aga selleks ajaks kui politsei sündmuspaigale jõuab, on tekkinud väike probleem: laip on kadunud. Tõestusmaterjalita, et mõrv on tõepoolest toimunud, jätab politsei tema mure tähelepanuta, kuid nagu eradetektiiv Kitty Floyd, kes on tema menuka koomiksi peakangelanna, ei lase Zoe end heidutada.
Christiane Heggan
Now You Die
2005
Kõik selle raamatu kopeerimise ja igal moel levitamise õigused kuuluvad Harlequin Books S.A.-le. See raamat on välja antud kokkuleppel Harlequin Books S.A.-ga. Kaanekujundus pärineb Harlequin Books S.A.-lt ja kõik selle levitamise õigused on seadusega kaitstud.
See teos on väljamõeldis. Selles esinevad nimed, tegelaskujud, paigad ja sündmused on kas autori kujutluse vili või väljamõeldis. Mis tahes sarnasus tegelike elus või surnud isikute, äriettevõtete, sündmuste või paikadega on täiesti juhuslik.
Toimetanud Jana Kuremägi
Korrektor Elle Liiva
В© 2005 by Christiane Heggan
Trükiväljaanne © 2009 Kirjastus ERSEN
Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2009 Kirjastus ERSEN
Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2017 Kirjastus ERSEN
Sellel raamatul olevad kaubamärgid kuuluvad firmale Harlequin Enterprises Limited või selle tütarfirmadele ja teised firmad kasutavad neid litsentsi alusel.
Raamatu nr 10001
ISBN 978-9949-20-360-4
Kirjastuse ERSEN kГµiki e-raamatuid vГµite osta Interneti-poest aadressil www.ersen.ee
Armastusega Tomile ja MaryLou Blairile.Ta komistas surnukehale... ja sattus mГµrtsuka maailma.
Proloog
New York City
10. detsember, kell 23.00
Lola Malone oli Tompkinsi väljaku pargist ainult ühe kvartali kaugusel, kui jäi järsku seisma. Ta oli varem selle mõtte peast välja tõrjunud, kuid nüüd polnud enam kahtlustki, et ta kuuleb selja tagant kellegi samme, mida õhuke lumekiht kergelt summutas.
Ta kiikas närviliselt üle õla. Pime tänav tuletas meelde, et ta polnud selles Manhattani piirkonnas öösiti jalutades end kunagi mugavalt tundnud. East Village, mis päevasel ajal kihas kunstnikest, üliõpilastest ja turistidest, muutus hilistel tundidel ähvardavaks. Õnneks polnud täna lumesaju tõttu heidikuid liikvel. Vähemalt enamikku neist.
Lola vahtis pimedusse. Kui välja arvata trepimademele kerra tõmbunud kodutu ja paar kauget autotuld, siis oli tänav tühi. Võib-olla oli ta kõike ette kujutanud. Ta armastas vanu filme ja oli sel nädalal laenutanud kaks küüsi närima panevat põnevikku – „Oota pimeduseni” ja „Mis juhtus Baby Jane’iga?” Mõlemad filmid olid tema närvid viimseni üles kruttinud. Polnud ime, et ta nüüd kartis. Ta oleks pidanud nõudma, et taksojuht teda veel ühe kvartali võrra edasi viiks, kuid too oli olnud koduteel ja keeldunud 2. avenüüst kaugemale sõitmast.
Lola torkas käed mantlitaskutesse, jätkas kõndimist, lisas sammu ja tõreles endaga mõttes, et säärasel kellaajal üksi ringi trambib. Mis tal ometi arus oli?
Ja siis kuulis ta neid jälle. Sammud. Need liikusid, jätkasid kõndi ja peatusid temaga ühes rütmis.
Ta heitis kiire pilgu ümberringi. Tema ees oli käik, mis ühendas 7. tänava 1. avenüüga, kuhu ta pidi minema. Mõte rottidest asustatud põiktänavasse keeramisest ei vaimustanud teda, kuid ta ei soovinud ka seisma jääda. Või hullemgi veel, lasta end vägistada.
Selleks et jälitajale mitte liigset informatsiooni anda, keeras ta põiktänavale alles viimasel momendil. Seejärel palvetas ta mõttes, et ei libastuks, ja hakkas jooksma, tegemata välja laialipagevatest öistest kahjuritest, kelle retke prügihunnikusse ta oli häirinud.
Ta lidus nii kiiresti, kui olukord võimaldas, ja hoidis pilku paari meetri kaugusel 1. avenüü tänavalambil. Teda haaras paanikalaine, kui ta taipas, et ka tagaajaja jookseb. Ja jõuab järjest lähemale.
Ta teadis, et ta ei jГµ