Paarishärjad
Mati Soonik
Romaan ühe hariliku eesti pere argipäevast. Reinu elu oli hiljuti täitsa korras: tubli naine, seksikas armuke, kolm armsat tüdrukutirtsu, mõnus korter koos kõige vajalikuga. Nüüd on tal korter põlenud, naabrinaisest armuke surnud, asjadest on järel vaid riismed. Paar nädalat hiljem saab surma ka talle väga lähedane vend. Kogu selle murekoorma keskel mõistab peategelane, kui olulised on suguvõsa ja perekond. Elu on nii seatud, et inimesed on abielus olles teineteisele raskustes toeks, isegi kui alati kõiges ühel meelel ei oldagi.
Mati Soonik
Paarishärjad
Paarishärjad
*
„Kas saate minema?.. Jätke mind rahule!.. Kaduge minu silmist!..
Minge kus seda ja teist!”
Raimu rabab kinga voodi alt pihku ja virutab vastu ust.
„Ärge korraga tulge!.. Tulge ükshaaval!.. Tulge vaid ükshaaval!.. Mis te minust tahate?”
Raimu haarab pea kohal asuvast nagist, milleks on põdrasarved, ja kisub selle seina küljest lahti. Keerutab seda veidi aega pea kohal ning paiskab mürtsuga vastu ust. Ometi märkab ta, et mustad mehikesed tungivad ikkagi uksest sisse. Üks paharet kargab lauale ja kukub seal tantsu vihtuma. Teine kontvõõras on lausa nii häbematu, et kipub Raimu püksisäärest sisse ronima.
Г•nnetu ohver pГµrutab jalaga vastu maad.
„Ärge pange minu kannatust proovile!.. Mis te minust tahate?.. Jätke mind ometi ükskord rahule!.. Ma ei taha teiega rassida!”
Paharetid ei karda kisa. See pigem ergutab neid. Üksteise ümbert kinni hoides tantsivad nad sõjatantsu ümber sorakil juustega ohvri, kes kimbutajatest vabanemiseks vehib kätega.
See on lootusetu võitlus, pisikesed mustad mehed ei pane Raimu vastupanu millekski. Kõigele lisaks tuleb neid uksest korterisse üha juurde. Lausa ime, et kööktuba nii palju paharette mahutab!
Kutsumata külalised muutuvad järjest vägivaldsemaks. Üks neist tahab Raimu pöidlast hammastega kinni hakata.
Kurnatuna vajub Raimu kušetile pikali, kuid ka seal vehkleb ta kätega, et ründajatest natukenegi rahu saada.
„Välja! Välja!.. Jätke mind rahule! Kaduge ära! Jätke mind ükskord ometi rahule!” kähistab ta lõõtsutades.
Raimu naabrinaise pea ilmub ukse vahele.
„Ära mölla! Kui sa järele ei jäta, kutsun politsei!”
Raimu otsib eset, millega tülitajat visata. Saab pihku nagi pealt maha libisenud karbi Seduxeni tablettidega ja virutab ukse suunas. Neid tablette tarvitas ta õhtuti närviarsti soovitusel masenduse raviks.
Naise nägu kaob koridori. Paharetid ronivad aga mööda seinu üles. Võib-olla tahavad nad laest alla hüpata?
Raimu vahib enese ümber. Talle tundub, et ta ei saa kontvõõrastega hakkama. Tema pea otsib meeleheitlikult vastust küsimusele: mida teha? Kohe on tal ka vastus võtta: ma pean põgenema! Paharettide poolt vallutatud kodust on vaja võimalikult kaugele tormata! Uus küsimus otsib vastust: kas see õnnestub? Lahendus on käepärast: tuleb tegutseda. Esmalt on vaja kušetilt püsti saada. Ma ei tohi siia enam jääda! Tuleb põgeneda!
Vaevaliselt ajab Raimu enese püsti ja komberdab akna juurde. Kutsumata külalised ei jää temast maha.
„Mis te minust tahate?.. Kas pean teid omapead jätma?” toriseb õnnetu mees. Ta viskab pilgu aknast välja, lükkab selle lahti ja ronib aknalauale, kust pikemalt mõtlemata alla hüppab.
Ta maandub lillepeenras, kus jääb vaikselt oiates lamama. Tema ümber kogunevad majaelanikud.
„Mida teha?.. Miks Raimu küll majast väljumiseks ust ei kasutanud?.. Kas tal hakkas tõesti nii kiire?” kohmab pisike habemik. „Raimu on üsna reipa olekuga. Suurt viga ta ei saanud, vaid kerge põrutus. Mu naine on nüüd kindlasti väga õnnetu, sest tema hoolitseb põhiliselt nende lillede eest. Teised pole sellest tegevusest hoolinud.”
Laia näoga mees süütab sigareti ja arvab: „Kutsu kiirabi! Raimu tuleb haiglasse saata! Kuulsin oma tuppa, kuidas ta kurje vaime toast välja ajas ja asju loopis. Selgemast selge, et tal on joomahullus. Ta on ennegi deliiriumi käes kannatanud. Mul on selle kohta kindlad andmed.”
„Paistab, et eri