«Litteraria» sari. Olla need, kes me oleme. Katkeid päevikutest aastatel 1964-1992

Tiina Saluvere

Litteraria. Eesti kultuuriloo allikmaterjale 24

Olla need, kes me oleme Katkeid päevikutest aastatel 1964-1992

"Ivar on esimene, kõikidest kohatud eestlastest kõige haritum mees, kes võttis minult hirmu ja ebaluse olla eestlane.”

    – Professor Maire Jaanus, Columbia Ülikool, New York

Ivar Ivaski päevikud. Saateks ja selgituseks

Ivar Ivaski (1927–1992) isik ja töö ei ole Eestis enam täiesti tundmatud. See rahvusvahelise haardega kultuuritegija, luuletaja, toimetaja ja esseist sündis Riias, elas suurema osa oma elust Ameerikas, reisis väga palju Euroopas ja suri Iirimaal. Eestisse jõudis laiem teadmine Ivar Ivaski tööst ja luulest iseseisvuse taastamise järel, kui autor esines Rõngus, Tartus ja Tallinnas. Samal ajal ilmusid ka esimesed intervjuud Ivaskiga ja pikemad artiklid tema kohta. Suurem osa Ivaski esseistikast on ilmunud inglise või saksa keeles ja väljaspool Eestit, nii nagu ka tema mitmes keeles kirjutatud luuletused. Kodumaal on Ivar Ivaski luulest 1990. aastal välja antud valikkogu “Verandaraamat ja teisi luuletusi” ning valik esseesid “Eesti mõtteloo” sarja raamatus “Tähtede tähendust tunda” (2003). Ivaski epistolaariast on Eestis ilmunud kirjavahetus Ants Orasega (“Akadeemia kirjades”, 1997) ning valik Marie Underi kirju talle[1 - Keel ja Kirjandus 1990, nr 6, lk. 341–347, nr 7, lk 422–429.]. 2006. aastal jõudis lugejateni Ivar Ivaski personaalbibliograafia, millel on koostaja Mari Tarvase ülevaatlik eessõna “Ivar Ivaski tee Rõngust suurde maailma: kodu on keeles ja luules”.

Ivar Ivaski eluloo leiab huviline eelkõige sealt, aga ka luuleraamatu eessõnast ja mitmetest Jüri Talveti artiklitest. Siinkohal toome ära selle peamised pidepunktid, et lugejal oleks lihtsam päeviku konteksti mõista.

Ivar Ivask oli läti ema ja eesti isa laps. Lapsepõlvekodu Riias oli praktiliselt kolmekeelne ja väike Ivar pandi alguses saksa kooli, selle sulgemisel pärast baltisakslaste lahkumist läks ta üle eesti kooli (1939–1940) ja kui nõukogude võimu ajal seegi suleti, siis lõpetas läti põhikooli (1942).

Perekond (ema oli surnud 1937) põgenes Lätist Saksamaale 1944. aastal, Ivar Ivask lõpetas seal gümnaasiumi ja astus 1946. aastal õppima germanistikat Marburgi Ülikoolis. 1949. aasta veebruaris abiellus ta sealsamas romaani keeli õppiva lätlanna Astrīde Hartmanisega, kes Astrid Ivaskina sai tuntud läti luuletajaks. Koos siirduti sama aasta sügisel USA-sse.

Esialgu elasid Ivaskid Minnesotas, kus Ivar Ivask kaitses doktoritöö ja jäi kolledžisse õppejõuks. Germanistiharidusega Ivaski esimene suur kiindumus oli austria kirjandus ning Heimito von Dodereri looming, just viimase eeskujul hakkas ta ise ka päevikut pidama.

1967. aastal kutsuti Ivask Oklahoma Ülikooli professoriks ja ajakirja Books Abroad (aastast 1977 World Literature Today) toimetajaks. Aastakümned ajakirja toimetajana olid viljakad, täis tööd ja reise ning uusi tutvusi üle kogu maailma. Ivaskid reisisid väga palju Euroopas, kus Ivar Ivask armastas linnadest Viini ja maadest Soomet. Päevikus on sellest palju juttu, milliseid tundeid mingi maa või rahvas või kultuur Ivar Ivaskis äratas. 1974. aastal Soomest ette võetud paaripäevane reis Nõukogude Eestisse oli õõvastav kogemus, mis ometi mingil pahupidisel moel näis kinnitavat Ivaski valitud eesti-identiteeti.

Soome oli neile kummalegi Baltikumi surrogaat, kodumaa aseaine; soomlaste seast leiti sõpru aastateks ja neid sai ka füüsiliselt kohata, samas kui eestlased ja lätlased kodumaalt jäid vaid kirjasõpradeks, raamatutest loetud nimedeks ja parimal juhul inimesteks, keda oli korra nähtud.

Muidugi suhtlesid Ivaskid ka kaaspagulastega, nii eestlaste, lätlaste kui leedulastega; Ivar Ivask oli Ameerikas Balti organisatsiooni AABS-i asutajaliige ja paar aastat ka esimees. Ameerika eestlased elasid väga laiali, vahest sellepärast leidis Ivask südamlikumaid kontakte Rootsist, kuhu reisis sagedast