«Litteraria» sari. Oskar Luts. Viimane päevik (1944–1952)
Oskar Luts
Litteraria. Eesti kirjandusloo allikmaterjale. Vihik 9. Lugejal on võimalus päeviku vahendusel põgusalt sisse vaadata ühe meie väga populaarse kirjaniku viimastesse eluaastatesse.
Oskar Luts
«Litteraria» sari. Oskar Luts. Viimane päevik (1944–1952)
MEMUAARILISI SAATEMГ„RKMEID
1
Heatahtlikul lugejal on võimalus päeviku vahendusel põgusalt sisse vaadata ühe meie väga populaarse kirjaniku viimastesse eluaastatesse.
Nende ridade kirjapanija elas oma abikaasa ja vanema poja Madisega (sünd. 1948) mõned aastad üürnikuna Oskar Lutsu majas, siin sündis 1955. a. teine poeg Andrus. Lühemat aega sai meie juures üliõpilasena peavarju ka abikaasa õde. Majas oli olnud enne meid ja oli meie ajalgi teisi üürilisi, kellest on juttu ka päevikus.
1947. a. sügisel – üliõpilasena – sain tööd “Postimehe” toimetuses, algul tööstus-, siis kultuuriosakonnas. Toimetuse kaudu puutusin isiklikult kokku ka Oskar Lutsuga. See juhtus esmakordselt vist 1948. a. Kirjanik tõi aeg-ajalt toimetusse oma kasinat kaastööd, enamasti mõne följetoni, mille trükkitoimetamine jäi mõnikord minu hooleks. 1950. a. tegi Luts mulle oma abikaasa Valentina ülesandel ettepaneku tulla tema majja üürnikuna elama – allkorrusel olevat kaks tuba vaba. Võtsin selle ettepaneku tänuga vastu ja nõnda elasin oma perega seal 1955. aastani, seega siis ka pärast peremehe surma (23. III 1953). Päeviku trükkitoimetajad arvasid, et võib-olla oleks mõttekas avaldatavale lisaks ära tuua ka allakirjutanu tähelepanekuid ja märkmeid, kuivõrd olin neil aastail lähedas kokkupuutes mehega, kes nii usaldavalt oma keerukat igapäevaelu päevaraamatusse raius.
Pole vist põhjust hakata kirjapandut rida-realt kommenteerima või üle mõtestama. Kirjandus- ja kultuuriinimesed, kellega päevikupidaja neil aastail kokku puutus, on lugejale tuntud. Mõningate riivamisi mainitud inimeste kohta polnud kuskilt andmeid võtta, aga need kõik on kirjanikuga olnud nõrgalt seotud ega etenda sisuliselt mingit olulist osa. Mõningaid täiendandmeid sellele tagasihoidlikule kirjatükile on lisatud kommentaarides.
Olin arvamusel, et pean paratamatult puudutama päevikus kajastuva aja taustprobleeme nii nagu need oma argipäevasel kujul tuli Lutsu perel läbi elada. Ja seda, kuidas see kõik ristus puhtinimlikuga kirjanikus eneses.
See on edasi antud nii nagu nägin, tundsin ja mäletan, aga seejuures objektiivne olles.
2
Igal inimesel (kui ta just väga-väga väärastanud pole) on hingesopis üks pühamast püham varjatud nurgake, üks väga puhas paik, kuhu ta kedagi sisse ei lase. Või kui erandjuhul laseb, siis kedagi väga lähedast ja usaldatavat. See hingepeidik on paljudele ainus pide, et moraalselt üldse püsida. Seda puutumatust tuleb mõista ja austada (muide – möödaminnes – mitmed tänapäeva noored ajakirjanikud ei näi seda teadvat).
Oskar Lutsu päevikus on selleks liigutavalt diskreetseks pühaks kohaks südamevalu poja Georgi (päevikus Jüri, Jürike, J.) pärast, kes oli põgenenud maapakku (oli olnud Saksa sõjaväes). Päevik ongi kirjutatud just temale, kusjuures kirjutaja seda ka iseenda eest nagu varjata püüaks. See on kogu päevikut läbiv traagiline inimlik taust ja kirjapaneku valulev motivatsioon iseendale. Seda arusaadavam on Lutsu märkus (vt. lk. 43), et ta on saanud väga tähtsa teate. Pole kahtlust, et see märgib esimest teadet pojast, kes oli õnnelikult Rootsi pääsenud. Mäletan, et esimesed kirjad tulid kellegi nö variisiku kaudu, mõista-andmisi, aga emale-isale oli täiesti arusaadav, kes endast sel kombel teada andis. Hiljem – aga siis oli kirjanik juba manalamees – oli suhtlemine pisut vabam. Poeg pole siiani kodupaika külastanud, mingeid pärija-pretensioone pole ta esitanud.
Päevikus kajastub kirjaniku raske majanduslik olukord. Väikesele pensionile oli keeruline suletööga lisa teenida. Mõnevõrra leevendas küll “Jüri Pügala” (päevikus ka “Koosna Jüri”) ilmumine 1945; teine osa jä