В«LitterariaВ» sari. SГµprade kirjad on su poole teel. Jaan Kaplinski ja Hellar Grabbi kirjavahetus 1965-1991
Sirje Olesk
Litteraria. Eesti kultuuriloo allikmaterjale 26
Olesk Sirje
SГµprade kirjad on su poole teel. Jaan Kaplinski ja Hellar Grabbi kirjavahetus 1965-1991
Saateks ja selgituseks
Käesolev raamat võlgneb oma olemasolu eest kõige rohkem tänu Hellar Grabbile. Tema arhiivis oli põhiosas olemas selle kirjavahetuse käsikiri – s.t Jaan Kaplinski kirjad Grabbile Washingtoni ja Grabbi kirjade masinakirjakoopiad, mida ta kogenud kirjavahetajana säilitas, et oma arvukates kirjavahetustes ka ise orienteeruda. Grabbi kirjutas paljudega Eestis, kuid just kirjavahetus Jaan Kaplinskiga oli üks kauemini kestnutest ja sisukamatest. On ilmne, et kõik kunagi saadetud ja saadud kirjad ei ole säilinud, kuid kaod ei ole ülesaamatult suured.
Kui Janika Kronberg oli kirjad Washingtonist Tartusse toonud, võeti need Eesti Kirjandusmuuseumi kultuuriloolises arhiivis arvele (reg 2012/172). Jaan Kaplinski luges kirjavahetuse läbi, leidis ka oma paberite hulgast mõne asjassepuutuva kirja ja foto ning lubas lahkelt kõik selle avaldada, lisades arvukalt kommentaare. Kommentaare ja täiendusi lisas töö käigus ka Hellar Grabbi. Tema arhiivist saime hiljem väärtuslikku lisa ka raamatu illustreerimisel.
Autorite soovil on nende kirjaviis jäänud publikatsioonis muutmatuks. Meie veendumusel see ei sega lugemist, kuid annab edasi kirjade spetsiifikat, kirjutajate tolle hetke keelelisi arusaamu ja kirjutamise spontaanset hoogu.
Täname südamest Hellar Grabbi ja Jaan Kaplinskit loa eest kirjad avaldada ning Janika Kronbergi, Mart Oravat ja Kaare Kolbret sellele kaasa aitamise eest.
В В В В Koostaja ja toimetaja
Jaan Kaplinski
SГµprade kirjad on su poole teel
Andke mulle aega aega
iga asi on küsimärk kaktused
kasvatavad noori pehmeid okkaid
sõbrad saadavad raamatuid unenägudest ja indiaanlastest
Nii kirjutasin 1967. paiku, mõeldes kõigepäält Hellar Grabbile, kes oli mulle juba saatnud õige mitmeid pakke raamatuid. Millest suur osa tõesti olid indiaanlaste raamatud, kuigi üpris teist laadi kui nood, mis huvitasid omal ajal Joosep Tootsi. Aga huvi indiaanlaste juttude vastu on ilmselt midagi, mis kestab põlvest põlve, kuigi sümpaatiad võivad pöörduda Kentuki Lõvist punanahkade poole. Raamatuid unenägudest. Jah, vähemalt C. G. Jungi autobiograafia tuleb meelde.
Kuidas see kirja-, raamatu- ja mõttevahetus õieti algas? Vahemeesteks olid minu mäletada kaks nüüdseks siit ilmast lahkunud inimest – füüsik Harry Õiglane ja lüürik Andres Ehin, üks mu ülikooliaja esimesi sõpru. Seda kinnitab ka Hellar, kes on asjast kirjutanud Andres Ehini mälestusraamatus. Õiglasega sai kontakti eesti soost füüsik Rein Silberberg Ühendriikidest. Õiglane rääkis sellest Andresele. Ja Andres kirjutas Hellarile. Ja rääkis minule. Ja siis kirjutasin mina Hellarile. Andres sõitis Siberisse, meie Hellariga jäime kirjutama.
Oli see siis nii või natuke teisiti, pole ehk väga oluline. Infovahetus ise on olulisem. Ja see on tänu alles hoitud kirjadele väga hästi dokumenteeritud enam-vähem algusest lõpuni. Kui raamatuid läks pikal ja keerulisel teel mõnigi kord kaduma – ja mõnigi võis kaduda mõne Tallinna raamatukogu spetsfondi – siis ma ei mäleta, et kirju oleks kaduma läinud. Küll läks kaduma kirjavahetuse privaatsus, sest olen KGB paberitest leidnud päris põhjaliku ülevaate oma kirjapartneritest ja kirjade sisustki. Aga seda, et kirju pikal teel loevad ka teised silmad, me teadsime. Ja jõudumööda arvestasime. Isegi sel moel, et kirjutasin vahel Hellarile nagu tõeline nõukogude inimene ja Ameerika imperialistide veendunud vastane. Ettevaatamatult olin sellest oma nõukogude-inimese-mängimisest mõnele tuttavale rääkinud. Ning nende kaudu jõudis see ka valvajate kõrvu. Leidsin oma KGB väljasõidu-toimikust ka märkuse, et J. K. on H. G. – ga kokku leppinud, et paneb oma kirjadesse riigitruudust… Muidugi, ei Hellar ega mina pidanud palju mõnede väliseesti