Usk on uskmatus

Jaan Kaplinski

Jaan Kaplinski esseistikat

KOKKUPГ•RGE TГ•ELISUSEGA

Vahel me küsime küsimusi sellepärast, et oleme sunnitud seda tegema, näiteks viisakusest esineja vastu. Enamasti aga küsime küsimuse siis, kui miski meid häirib. Meid võib häirida olulise informatsiooni puudus, nii küsime, millal väljub rong või mis maksab kilo õunu. Meid häirib tunne, et meie seisukohaga ei olda nõus, siis küsime insinueerivalt “Eks ole, on ju…” Meid võib häirida hirm, siis küsime, kas kasvaja oli hea- või pahaloomuline. Meid võib häirida segadus, vasturääkivused suhtumistes või andmetes. Siis küsime, mis inimene see Stalin ikka tegelikult oli või kuidas suhtuda nendesse, kes on parteisse astunud ja seal karjääri teinud.

Muidugi võib hirm vahel takistada meid küsimast, me kardame, et vastus on negatiivne, näiteks arsti vastus küsimusele haige paranemislootuste kohta. See tähendab aga ometi, et oleme küsimuse teadvustanud, kardame võimalikku vastust ja jätame sellepärast küsimata valmis küsimuse. Igatahes tähendab küsimus, et me ei ole päriselt rahul ja loodame, et vastus meie küsimusele annab meile rahuldust. Seda ka siis, kui meie küsimus on retooriline, sisaldades tegelikult juba vastust nagu: “Kas siis keegi saab kahelda selles, et…?”

Küsimuse küsimine eeldab mingit hulka võimalikke vastuseid. Küsimuse lihtsustatud, meie ajal nii populaarne mudel on ankeet, kus kõik arvatavad vastused on kirjas, õige vastus tuleb lihtsalt alla kriipsutada. See, et me küsime ainult seda, mis meile tõesti huvitav ja oluline on, tähendab ju ka, et oleme asjale mõelnud ja mõelnud välja mitu vastusevarianti, mille hulgast mõni peaks olema õige, teised mitte. Seda ka siis, kui meie küsimusele on väga palju mõeldavaid vastuseid nagu näiteks küsimusele: “Kellega N. abiellus?”

Igal juhul sisaldab meie kГјsimus mingi maailmamudeli ja eeldame, et vastaja maailmamudel on sama, nii et ta saab kГјsimusest aru ja saab sellele tГµepoolest vastata.

Alati see nii ei ole. Mulle meenub seik Siberimatkalt, kus minuga juttu alustanud mees küsis: “To za kovo boleješ?” Ma ei saanud küsimusest aru ja ühmasin vastuseks midagi segast. Siis ütles tema, et “bolejet za kievskoje Dinamo” ja mina taipasin, mis ta oli mõelnud. Loomulikult ei oleks ma saanud tema küsimusele üldse ausalt vastata, sest ma ei jälgi jalgpalli ja ei ole ühegi meeskonna poolt – midagi, mis mu vestluskaaslasele oleks ilmselt olnud üllatav, tema maailmapilti kuulus eeldus, et iga noorem mees on mõne jalgpallimeeskonna bolelštšik. Veidi tõsisemas valdkonnas juhtus samalaadi lugu inglasega, kes püüdis hiinlaselt teada saada, kas too on konfutsiaan, taoist või buddhist. Hiinas üldiselt ei tunta usukuuluvust meie mõttes ja küsija sai viimaks aru, et hiinlane on kõike kolme korraga.

Neist kahest näitest piisab tõestamaks, et mitte igale küsimusele ei ole võimalik anda lihtsat vastust, vastust, mis ei korrigeeriks küsimust. Viimasel juhul aga pole enam tegemist vastusega sellele, vaid juba teisele küsimusele. Kui peame meeles, et küsimise taga on ikka mingi rahuldamatus, võime siiski püüda analüüsida ka niisuguste küsimuste sisu, millele ei ole olemas vastuseid või mis on lihtsalt valesti küsitud. Me võime katsuda mõista, mis ajendas inimest küsima, millega ta rahul ei olnud. Võib-olla vahel saab küsimuse-eelset seisundit kirjeldada paremini teisiti kui seda küsimuseks sõnastades. Võibolla saame endast paremini aru, kui loobume end igal puhul anketeerimast. Kõik meie mured ei pruugi olla probleemid, kõiki probleeme ei saa formuleerida ankeetküsimustena.

Mäletan, et kord nelja-aastasena istusin toas diivanil ja mõtlesin veidi üllatunult midagi, mille hiljem olen pannud kirja küsimusena. Aga ma ei julge öelda, kas tookord sõnastasin ta nii. Mõtet, seda millest arusaamatus sündis, mäletan küll hästi. Ma tundsin äkki, et on kummaline, kuidas mina ikka olen mina, olen siin ja olen neljaaastane. Tundsin, et selle mina-olemisega on midagi lausa sega